Näitusele on jõudnud umbes 30 inimese lood, mis kokku on kogutud 2021. aastal ja hiljem. Kõige enam on keskealiste väliseestlaste meenutusi, aga sekka ka noori ja soliidsemas eas kaasmaalasi. Isiklikud mälestused annavad aimu sellest, kuidas eesti keel, koolid, seltsielu ja kogukondlikud ettevõtmised on aidanud hoida identiteeti ja sidet Eestiga läbi põlvkondade.

“Sest, et see elu Kanadas tähendab ju elu mitme identiteediga. Nime teema on väga personaalne teema, et kui lähed kooli ja ütled õpetajale esimeses klassis, et ma olen Aino, aga õpetaja ütleb, et Aino ei ole mingi nimi, sa oled nüüdsest Helen, siis mis sa teed väikse tüdrukuna. Lepid sellega senikaua kuni kasvad piisavalt suureks, et saada küllalt iseteadlikuks, et teatada, et enam ma Helen ei ole, nüüdsest ma olen Aino,” rääkis VEMU peaarhivaar ja näituse kuraator Piret Noorhani.

Kanada eestlaste mälestusi aitas koguda ja tervikuks põimida Eesti Kirjandusmuuseum. Lisaks seintele üles seatud mälestuskildudele saab elulugusid pikemalt lugeda tekstide juures oleva QR-koodi kaudu.

“Sealt vaatas vastu ikkagi selline suur patriotism, aga samas ka selline realism, et okei me saame aru, et me oleme Kanadas, me ei saa olla seal päris sellised eestlased kui Eesti eestlased, aga me üritame leida selle oma nišši, kuidagi seal Kanadas ellu jääda. Ja seda ka noorem põlvkond, kellest võib olla muidu eeldaks, et nad tahavad pigem kanadalased olla. Minu meelest see oli hästi innustav ka ise Eesti poolel olles,” lisas folklorist ja kuraator Liisa Nurme.

Näitus on Tartus üleval 18. aprillini. Juunis avatakse see Torontos ning sügisest peaks saama kättesaadavaks ka veebis kõikidele eestlastele üle ilma.