Enamasti on artistide või bändide defineerimine pelgalt žanrinimetuste kaudu tänamatu tegevus, Kristjan Tenso värske sooloprojekt Antonio Tensuro puhul saab sellest aga justkui eesmärk omaette. Kogu pea 40-minutiline album on kui kleepjat rohelist löga täis nõiakatel, kuhu podisemise ajal visatakse pidevalt komponente juurde, korra lendab selle peale potist kihisevat tossu, siis hakkab kõik kahtlaselt mullitama, lõpuks ehk näeb isegi sinakalt kurjakuulutavaid leeke.

See, mida ma ajan, võib tunduda täiesti loll jutt, kuid Tenso värske julgelt eksperimentaalne ja ajuti isegi defineerimatu koosseis ei üritagi kuulajas midagi ülemäära ratsionaalset ja mõistlikku esile kutsuda. No kuulake seda flöödimeloodiat, mis umbes esimesel minutil sisse tuleb ja motiivina kogu albumit saatma jääb! See on kui ürgmantra mingist 20. sajandi esimese kümnendi arhailis-painajalikust õudusfilmist või hoopis mõnest Lovecrafti lühijutust või Junji Ito koomiksist pärinev kosmiline signaal, mida kuuldes võtavad tumedamad vaimud inimmõistuse üle.

Sellest flöödimeloodiast saabki “Kära ja müra” sõrestik, see toimib otsekui Floating Pointsi ja Pharoah Sandersi ühise albumi keskne muusikaline fragment, ent kui “Promises” puhul oli see pigem pilvisest taevast sähvatav üksik päikesekiir, siis Tensuro pakub muusikalist oomenit, mis luurib tasapisi meie suunas sünkjatest varjudest. Kuid just tänu sellele kesksele teljele, mis oma pahelisusega meiega pidevalt flirdib, on võimalik Tensol kõigist piiridest ja piirangust loobuda ja lennata just sinna suunas, kuhu hetke ajel pähe tuleb.

Ei pea eriti palju silmi kissitama, et piirjooned hägustuksid ja silme ette tõuseks kultuskollektiiv Bohren & Der Club of Gore, Saksa tumedžässi legendid, kes haaravad kord rohkem ambient’ist, siis jälle trip-hop’ist, segades sellest kokku aga atmosfäärse ja kuulaja ümber läbimatu uduna kerkiva doomjazz’i pilve. Antonio Tensuro on kui edasiarendus, veel veidi nõtkem ja ükskõiksem, kohati ka staatilisem, ent ainult korraks, et järgmisel hetkel hoopis stiihiliselt rähklema hakata.

Mõneti on Antonio Tensuro retsept ka igati loogiline edasiminek Kenorsist, Tenso ühest paljudest projektidest, kus samuti hakati mängima džässiga, kuid tol ajal oli see veel mäng mängu pärast, katsetus, kuidas saab mingeid klišeesid tükkideks murda ja neid võimalikult totralt uuesti kokku panna. Nüüd aga on ta selle kogemuse pinnalt piirjooned välja joonistanud, õigemini need endast võimalikult kaugele nihutanud, sest “Kära ja müra” puhul ei ole tal vaja enam katsetada, kõik toimib sisemise deemon-kompassi abil.

Kui Kenorsi puhul sai kohati just huumor minu jaoks takistuseks, mis ei lasknud nende džässieksperimentidel päriselt õhku tõusta, siis Antonio Tensuro kannab džässikasukat kui Halloweeni kostüümi. Ja mitte mingit vildikaga maalitud papitükki, vaid meie ette astub ikka täisvereline monstrum, veider ja karikatuurne, ka julgelt provotseeriv, aga samas ei tee ta meile lihtsalt hirmsat nägu, vaid loeb vajadusel ka ladinakeelseid võlusõnu otse kõrva.

Aga kui suur osa ka meie kodumaisest džässiskeenest üritab pidevalt olla hästi korralik ja viisakas, püksid ära viikida ja väiksed üle piiride astuvad vijnetid täpselt stopperiga välja mõõta, siis Tensuro puhul on pigem vastupidi, nad üritavad teha kõik endast oleneva, et mitte nendesse džässistandarditesse kinni jääda. Nad põiklevad nii post-rock’i, psühhedeelia, dub’i kui mingil hetkel vist isegi tasaselt tuksuva techno abil nendest karidest osavalt piruetitades mööda.

Äkki teevad nad seda trikitamist isegi liiga osavalt, niiviisi, et pärast plaadi lõppu ei jää meil eriti midagi näppude vahele? Neli-viis kuulamisringi selja taga ja “Kära ja müra” mõjub mu jaoks endiselt kui silmapete, mis kaob sama kiirelt kui jõudis tekkida. Aga just nii ma tahakski, et üks hea album mõjuks: kuulajana on minu ülesanne tal pidevalt järgi joosta, suurim õnnestumine ongi see, kui ma teda kunagi kätte ei saa.