Kolm toredat inimest võtsid vastu kutse tulla mu kööki vestlema: Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi 11. klassi õpilane Teele Piibemann, Tartu Tamme Gümnaasiumi kultuurisuuna abiturient Lee Holm ja Hugo Treffneri gümnaasiumi humanitaarsuuna abiturient Marta Arete Sokk.
Tahtsin kuulda, millises hetkekohas nad praegu oma teatrialaste mõtete/tahete/nakatumistega on. Aretet tean Hugo Treffneri näiteringist, Teelet ja Leed Jakobi Mäe Teatristuudiost. Lähme siis!
Ronja: Mis on teie teatrialane kogemus eri truppides ja projektides?
Teele: Kõige tähtsam minu elus on kindlasti olnud Jakobi Mäe Teatristuudio, kus ma viis aastat õppisin. See on kindlasti mind näitlejana kõige rohkem vorminud ja üldse minu silmaringi teatris avardanud. Ma olen ka lavastamise valdkonnas kätt proovinud. Koos Annaliisa Kiviga tegin lavastuse “Seo mind kinni, seo mind lahti.”, mis ühtlasi oli meie UPT (uurimis- ja praktiline töö – R.T.).
Meie eesmärk oli teha midagi noortelt noortele. Sellepärast tegime koosloome trupiga, et võimalikult paljude noorte mõtted kokku panna ja nii ka võimalikult paljusid noori sellega kõnetada. Päriselt rääkida teemadest, mis neid/meid huvitavad. Tundub, et õnnestus!
Lee: Minulgi on kõige kujundavam ja olulisem olnud Jakobi Mäe, kus õppisin kaks aastat. Ja nüüd oleme (viidates Teelele ja Ronjale) vilistlasrühmas ka. Enne seda käisin pikalt, 13 aastat Tartu laulustuudios Fa–Diees. Seal tegime lastemuusikale ja muid selliseid asju, kuhu olin kaasatud. Hiljuti osalesin projektis “Ristumine peateega”, mille üks sõber Greg Värnomasing UPT-na lavastas. Mängisime Tartu Uues Teatris. See oli väga põnev!
Arete: Ma olen kolmandat aastat Treffneri näiteringis, mille juhendaja oli kaks aastat Anna Laura Ilves, kes väga ägedalt tegi seda. Me tegime kõike ühisloomena – see avas minule teistsuguse teatrivormi. Kui ma väga teatrivõõralt eeldasin, et kõik käib nii, et on lavastaja, kes ütleb, kuidas teha, siis Anna Lauraga sain teada, kuidas saab ka teisiti, mis oli väga nauditav protsess.
Minu nii-öelda kõige tähtsam projekt oli Treffneri koolikeldris tehtud lavastus “Lä(••)hendus”. Mina ja Säde Einasto tegime seda salaja: niimoodi, et mitte keegi ei teadnud. Ja siis launch’isime selle hästi äkitselt. See avas väga palju mõttemaailma. Kust lõpeb lavastamine, kust algab see, et ma olen ise laval, kuidas neid asju omavahel tasakaalustada, kuidas lavastada iseennast.
Lavastus oli nulleelarvega, me lihtsalt tahtsime teha. Leppisime koolireisil Roomas mingil suvalisel tänaval kokku “Nii, me teeme lavastuse. Ja nii ongi.” Panime paika oma esimese prooviaja ja saime kokku ja olime nagu: “Okei, nädal aega on möödas sellest otsusest. Mis nüüd saab?”
Ronja: Mis tunne teil inimesena laval olla on? Mõni märksõna?
Teele: Fookus. Fookus nii publikult suunatud mulle kui ka fookus minult lavapartneritele. See, et mina üritan oma fookust hoida publikust eemal.
Arete: Mina isiklikult ei näe (naerab). Mul on tunne, et ma olen pime laval.
Lee: Nagu inimesena on ikka see, et mind vaadatakse. Mitte see, et mind imetletakse, sest ma teen nii head tööd või midagi, aga lihtsalt, et mind vaadatakse. Ja võib-olla mingi…
Ronja: …sind pannakse tähele…
Lee: …mingi kõrgendatud olek ka ja see, et ma olen nähtav.
Arete: Ma ei tea, mul on ikkagi pime tunne.
Teele: Ma saan väga hästi aru sellest, sa kind of tõukud mingisse pimedusse, siis kind of black out’id, siis kõik on läbi ja siis jõuab kätte pärast.
Arete: See ka, et ma kunagi ei näe otseselt publikut. Mul on tunne, et mu aju lihtsalt blokeerib ära. Kui ma lähen lavale, siis ma ei näe mitte midagi. Ma lihtsalt ei näe mitte midagi.
Ronja: Ma mõtlesin ka, et kuna me oleme siin sellised “amatöörtegijad” (Teele turtsatab naerma), siis peale etendust on tihti see, et sa… Teele, kas sa tundsid ennast puudutatuna?
Teele: Ei, ma ei ole haavunud. Mul on vist lihtsalt tunne, et kui inimene teeb teatrit ja on laval, siis ta on näitleja. Ja kui inimene teeb lavastusi ja isegi kui ta ei ole seda veel õppinud, aga ta teeb seda kirglikult, siis ta on lavastaja. Inimene, kes teeb kunsti, on kunstnik. Ei pea kogu aeg ütlema noor lavastaja, noor näitleja.
Ronja: Ma tunnen, et meil on rohkem seda, et kui etendus saab läbi, siis pooled inimesed jäävad veel saali asjaosalistega kohtuma ja muljetama. Sa just sooritasid midagi laval ja peale seda peaksid kõiki tervitama minema. Kas te võtate endale mingi hetke? Kuidas te räägite loomulikult pärast seda inimestega? Kas see on lihtne?
Lee: Kui meil oli just see “Ristumine peateega”, siis pärast etendust me teadsime, et sõbrad jäävad saali ootama. Kohe, kui me läksime lavalt maha, olid kõik nagu “lähme räägime, lähme räägime” ja ma olin mingi “oot-oot-oot, ma ei tea, kas ma tahan”. Muidugi ma tahan oma sõpradele “tšau” öelda, aga mul oli tunne, et see on liiga ruttu.
Aga on ka teistsuguseid kordi. Näiteks Jakobi Mäe “Veidras orkestris” ma mängisin pimedat. Ja pärast etendust tuli üks poiss minu juurde ja küsis: “Kui sa mängisid pimedat, kas sa tegid oma silmadega midagi või kas sa panid sinna midagi?” Ma vastasin: “ei, ma ei pannud sinna midagi”. Ja siis ta ütles: “Sest see oli väga-väga usutav!” Ma olin nagu “aa, aitäh sulle!”. Aga siis ta ütles: “Sest mu vanavanaema oli pime.”
See päriselt tekitas mingi tunde mu kehas. Poiss ütles, et ma kuidagi nii tugevalt meenutasin talle, kuidas tema vanavanaema päriselt oli. See kompliment jääb väga kauaks mulle meelde, sest see oli mingi kaaluga. Ta päriselt tundis, et peab seda mulle ütlema.
Arete: Ma purskan kohe kõikidest asjadest rääkima, mis ma mõtlesin. “Ei, see oli nii ja see oli naa ja see oli … ja see on …” Ma vihkan seda enda puhul, et kohe pärast mingit sooritust ütlen kõik välja. Tegelikult see ei ole üldse hea, aga jah, nii lihtsalt juhtub.
Teele: Ma täiega tahaks niimoodi ka mängida, et ongi päris lavatagune või noh, et ei tulda trupiga kobaras pärast etendust uuesti lavale. Ma arvan, et mulle tegelikult meeldiks see kõige rohkem näitlejana, sest siis ma jõuan ise protsessida. See annab publikule ka oma ruumi: ma päriselt nüüd nägin seda ja jätan selle enda sisse.
Lee: Jah, et ma saan enne mõelda selle üle, kui ma pean ütlema midagi.
Teele: Just. Sest hiljem on nii, et sa oled midagi välja öelnud ja siis see on kuidagi pooleldi sinust väljas, pooleldi sinu sees. Ja siis ei saa enam mingit pilti kokku panna. Vähemalt mul endal on olnud see kogemus, kui kohe pärast millegi vaatamist tagasisidestada. Ma tegelikult ei saa korralikult protsessi ise läbida, sest mul on kohe vaja väljendada oma arvamust.
Arete: Mina ja Säde Einasto käisime ühel festivalil Treffneri näiteringi juhendajatena. Me teadsime, mis žüriile meeldib, mis mitte, sest žüriid on nii ettearvatavad. Seal õhtul oli selline tagasisidering, kus žürii istub laua taga ja kõik juhendajad on ka seal. Nad räägivad, mida nad tahtsid näha ja mida nad ei näinud.
Lee: Jaa-jaa-jaa.
Arete: Aga mitte sellest, mida nad nägid ning mida nad sellest arvasid, vaid nad on mingi “te olite liiga sellised, teil ei olnud piisavalt seda”. Aga sa ei lähe ju festivalile juhendiga, kuidas lavastust teha.
Lee: Ma olin umbes üheksa-aastane, kui me käisime sellesama Fa–Dieesiga kooliteatrite festivalil ja siis tuli tagasisidering. Essa asi, mis keegi üldse ütles, oli “no tegelikult te ei oska loomi mängida”. Meil oli mingi kasside lavastus. Me olime mingi: “no, me oleme üheksa-aastased, aga aitäh sulle”.
Arete: Meil keegi ei teadnud, et mina ja Säde oleme juhendajad. Vist arvati, et me oleme kellegi õpilased, kes tulid kaasa. Me saime tagasisidet peaaegu viimastena ja enne meid terve selle tagasisideringi vältel toodi meie tüki põhjal näiteid, kuidas mitte teha: “noh, et näiteks selle trupi puhul oli see asi, teil oli suht sama, aga neil oli veel halvem” või et “nad ei tabanud seda ära või kasutasid seda halvasti”.
See hetk, kui öeldi, et Hugo Treffneri gümnaasiumi näiteringi juhendajad, Säde Einasto ja mina, siis me olime seal laua taga nagu “jaa, tere”. Veidi hiljem üks naine ütles: “Nojah, et ma tean, et ma alguses ütlesin halvasti selle tekstivaliku kohta, aga samas ma saan aru, et te olete noored: te võtategi selle, mis teile meeldib ja mis teid kõnetab.”
Lee: Tore, et noored teevad!
Arete: Aga see on väga vajalik, et anda ausat tagasisidet noortele, mitte ilustada, sest muidu see asi ei liigu ja me ei saa päriselt teada, mida inimesed arvasid. See loob mingeid illusioone, mida me ei oska täita, sest need ei ole päris. Minu arust tagasisidet kardetakse anda, sest arvatakse, et noorte unistused nüüd purunevad.
Aga see pole üldse nii. It’s not that deep. Tegijad saavad ülihästi aru oma töö nõrkustest ja tugevustest, kui nad on päriselt selle läbi mõtestanud. Mitte keegi ei oleks saanud öelda meile midagi, mida me juba ei teaks tegelikult.
Teele: Lavastusega “Seo mind kinni, seo mind lahti.” oli ka täpselt sama. Me ise teadsime väga hästi potentsiaalseid murekohti, mis võivad inimesi segadusse ajada. Kui vahel tagasiside kattus nende murekohtadega, oli hästi. Järelikult me ise näeme ka, kus me areneda saame.
Arete: Tagasiside ei ütle ju meie kui isiksuste kohta, vaid see ütleb selle töö kohta, mida oleme teinud. Ka vaataja kohta ütleb väga palju tegelikult.
Ronja: Kuidas te tunnete, kas teil on võimalust?
Teele: Ma tunnen, et mul on väga isiklik initsiatiiv ja tahe ja – kui ma julgen öelda – potentsiaal, aga ma tean, et meil Eestis on suhtumine näitlemisse selline, et sa pead ikkagi olema õppinud, et sellega elukutseliselt tegeleda. Ma tean, et konkurents koolidesse on nii suur ja see, mille alusel õpilasi sisse võetakse on müstiline.
Mul on niisugune tunne, et see võimalus on üsna väike, et ma saan tegeleda sellega, millega ma tahan tegeleda, sest sinu panus ja see, kui palju sa õpid näitlemist eelnevalt – miski ei garanteeri, kas sa saad kooli sisse. Aga jah, ma tean, et ma igal juhul tahan sellega edasi tegeleda, 100 protsenti.
Lee: Mul on seesama ja adun ka, kui väike võimalus mul on saada kooli õppima. Aga lihtsalt minu probleem on see, et mind ei huvita niimoodi süvitsi miski muu. Seega see toob tegelikult tohutu hirmu kaasa. Lihtsalt selle ees, et ma ei saa tulevikus teha midagi, mis mulle päriselt meeldib.
Arete: Ma sain mingi hetk aru, et ma ei taha tegeleda näitlemisega. Kui näiteks ütlen kellelegi, “aa, mulle meeldib teater, ma olen huvitatud sellest, mul on mingid asjad, mis ma olen teinud”, siis nad ütlevad, et “aa, sa tahad saada NÄITLEJAKS”, aga no tegelikult teatris on väga palju muid töid, mida saab teha ja mis on väga huvitavad.
Ma praegu olen kooli lõpetamas, mistõttu, mul on enda peas mingid teed välja mõeldud. Mul on tunne, et ükskõik, mis valikut mööda ma saan minema hakata, küll see teater käib kaasas sellega. Ma arvan, et inimesed, keda päriselt mingi teema kõnetab, siis see leiab neid (taas) üles.
Ronja: Mida teatriga tegelemine teie igapäevaelule juurde annab?
Lee: Mul on tunne, et ma olen lihtsalt nii palju empaatilisem inimene ja palju tähelepanelikum teiste suhtes. Ma näen maailma ja inimesi palju vähem mustvalgena kui kunagi. Kui keegi teeb midagi, mis on mulle vastukarva, mida ma ei pea õigeks, siis ma ei tee enam seda, et ma tembeldan ta halvaks inimeseks, või “ah, tema käitubki halvasti” või “ta ongi halb”.
Vaid et isegi automaatselt proovin analüüsida ja mõista:. miks mingid asjad on nii, nagu nad on. Mitte, et nii need lihtsalt on ja kõik see on halb. Jah, ei näe mustvalgelt enam asju, mis on ülihea, sest noored näevad tihti asju mustvalgena.
Ronja: Ka Täiskasvanud.
Lee: Jaa, absoluutselt. Lihtsalt sellepärast, et ei ole võib-olla mingeid vaatevinkleid ja kokkupuuteid nii palju.
Teele: Jah, ma olen nõus sellega, et just see näitlemise pool annab tõesti sügavamat empaatilist taju. See, et sa lood neid rolle, analüüsid inimesi, nende mõttemustreid ja lugusid, miks inimesed käituvad nii, nagu nad käituvad. Seda saab igapäevaelus ka palju rakendada. Ja võib-olla just sellest teatri vaataja vaatepunktist – seoste loomine ja see, et teater saab sulle iseennast ja sinu elu peegeldada.
Isegi kui selle lavastuse teema on midagi täiesti muud, näiteks lavastuse “Tapty 1985. Laskumine orgu” puhul. Sa saad samaaegselt teada mingite ajaloosündmuste kohta ja ka kuidagi emotsionaalselt targemaks, sest see peegeldab sulle mingeid asju sinu enda kohta. Kunagi keegi ütles, et teater on selline: sa maksad ruumirenti, et viibida ruumis ja siis see ruum teeb sinuga mingeid asju, paneb sind tundma mingeid asju.
Pärast seda ma ei vaata teatrit enam samamoodi. Teatrietendustele sa saad usaldada oma tunded ja siis need saavad lahendada midagi sinu juures – see on natukene nagu teraapia. Et see on ilmselt teatri roll. Saad endast paremini aru, saad maailmast paremini aru, saad teistest paremini aru. Veel on väga tähtsad sellised à la koosloomelised projektid, mis kajastavad tänapäeva noorte mõtteid. Ja kui seda tehakse päriselt hästi ja autentselt, siis neid vaadates sa saad aru, et me kõik tegeleme oma eludes sarnaste asjadega, me ei ole üksi.
Lee: Toob kokku.
Ronja: Kas teater lõpuks paneb ka teistmoodi päriselt tegutsema? Või see, et ma tunnen ennast mingites olukordades ära, aga kas ma tegelikult oma päriselus muudan midagi?
Teele: Jah, mina tunnen, et mina võtan alati asju kaasa.
Ronja: Aga ka tegudesse, mitte lihtsalt kaasa?
Teele: Jah, kindlasti. Kui lavastus suudab mind niimoodi puudutada, siis küll. Vahel ma tulen midagi vaatamast ja mu elu ei ole mitu päeva sama.
Arete: Minule on ka olulised empaatia pool ja samastumine. Aga minu jaoks lavastused töötavad visuaalidena. Minu jaoks neid tundeid ja asju annavad edasi rohkem visuaalid, mis luuakse heli, valguse ja kompositsiooniga lavale. Ja kuidas see minu igapäeva kandub on nii, et ma panen palju rohkem tähele tavalisi hetki, sest need hetked, mida mina näen tavaelus, samastuvad sellega, mis on teinekord laval.
Ma käin ringi palju avatumate silmadega, näen neid pisikesi naeratusi, mis on täiesti suvalistel inimestel vestluses või jään vaatama mingit kohta, lihtsalt sellepärast, et see on kuidagi n-ö raamitud.
Ronja: Jaa, mingid vestlused on sellised, mis tunduvad, nagu võiksid olla stsenaariumis kuskil. Siis ma mõtlen, et “vau, kes on selline, kes suudaks kirjutada midagi sellist”.
Teele: Teater lisab ka lihtsalt meelelahutust igapäevaellu. Mulle väga meeldib asju vaadata mingi kerguse pärast: kui on lihtsalt visuaalselt ilus, mul on lõbus ja ma saan naerda. Kui ma lähen vaatama mingit komöödiat, siis ma tean, et nüüd mul hakkab puhkus. Ma lähen, naeran ja viibin selles hetkes, seal kohapeal. See on nii hea tunne.
Arete: Minu arust üks lavastus, mis täiega mängis minu meeltega, oli Teater Nuutrumi “Paradiis”. Lugu oli Õnnepalu “Paradiis”, lava keskel oli ainult üks liivakast, mida nad riisusid. Nad rääkisid, lihtsalt kahekesi, kaks tundi. Üleval oli kõverpeegel. Visuaal oli nii minimalistlik. Aga see heli, mille autor oli Veiko Tubin, pani pildi kokku. Sellised kogemused, mis on hästi terviklikud, need mõjutavad ka.
Ronja: Kas noorte tahet võetakse tõsiselt? Palju öeldakse, et see elukutse on väga raske, mida see ka on, aga kui varem on inimesed hakkama saanud, siis saame meie ju ka?
Teele: Kuidagi mõeldakse noortest kui inimestest, kes ei ole valmis rasketeks asjadeks ja tahavad teha asju, sest neile tundub see kõik lihtsalt jube äge. Et me ei saa reaalsusest aru või et me ei ela reaalsuses. Aga me ju elame reaalsuses?! Või vähemalt on mul vägagi tunne, et me saame aru kõigest, mis sellega kaasa tuleb. Võib-olla on meis lihtsalt rohkem optimismi ja elurõõmu kui mõnes.
Lee: Ma käisin koos paari õpilasega oma põhikooli õpetajal külas. Küsiti, et mida tahame edasi õppima minna – ma rääkisin, et proovin teatrikooli. Hiljem ütles õpetaja kokkuvõtva lausena: “Mikust saab siis poliitik. Lee läheb Lavakasse, on lihtsalt ilus.” Seda oli veits karm kuulda.
Teele: Ma olen ka kuulnud oma tuttavate hulgast, kes tahavad näitlemist õppima minna, et neilt alati küsitakse kohe “aga mis su plaan B-d on, kas sa oled ikka kindel?”
Arete: Jaa, pelgalt kõrgkooli mõnele loomingulisele erialale sisse saada on väga keeruline ja see on väga loogiline, Eestis ongi väga väike maastik. Aga miks me alaväärtustame inimesi, kellel on päriselt unistus? Ja kes on avalikult nõus seda välja ütlema.
Lee: Jaa, see on reaalselt töö. See on reaalselt töö. See. On. Reaalselt. Töö.
Teele: Hashtag võtame teatrit ja näitlemist tõsiselt, tänks.
*
Tekst on valminud aktsioonide sarja “Noore vaataja teatri kuu” raames. Nõuandjad-toimetajad Oliver Issak ja Eleriin Miilman.