“Käisin ilusa talveilmaga koos oma pojatütrega Niguliste kiriku juures uisutamas, tegime viimast ringi ja kukkusin põlve peale. Kederluu murd. See lõi kõik mu plaanid sassi,” selgitas Anu Lamp, miks ta auhinda vastu võttes lonkas.

“See oli nii suur tunnustus, et võttis vaikseks. Sellega andis ikka mõnda aega harjuda,” ütles F.J. Wiedemanni keeleauhinna pälvinud Lamp.

“Mind vist kõige rohkem segab nagu-tamine ehk sõnade nagu ja nii-öelda kasutamine, mis paljud asjad justkui jutumärkidesse paneb, mida tahetakse öelda,” tõdes Lamp.

Lamp ütles, et sageli näeb ta linnas sõites bussi peal noorte seltskondi, kes räägivad omavahel inglise keeles. “Nii eesti kui venelaste puhul olen seda märganud. See teeb ärevaks. Tiit Hennoste kutsus Sirbis vaimse vastupanuvormina lugema ilukirjandust eesti keeles, muidu sõnavara vaesustub,” tõi Lamp välja.

“Ma olen “Kalevipojas” jutustajat mänginud ja see oli päris ilus,” meenutas Lamp rolli Vanemuise teatris, mida oli tal lust mängida, sest tema tegelasel oli väga ilus keelekasutus.

Vikerraadios on kuuldemäng “Reis loomariigis”, mille tegelasteks on loomad. “Tekstis on looma iseloom sees, milline kala ta on, kas ülbe või arg, üldjuhul tekst annab ise kätte, milline loom see võiks olla,” selgitas Lamp, kuidas leida näiteks kala häält. “Inspiratsiooni saan sageli tekstist.”

Et meie keel püsiks, peab seda Lambi sõnul kasutama iga päev, rääkima laste ja lastelastega eesti keeles ja lugema neile ette. “See kõik on meie kätes,” nentis Lamp.