“Kõige-kõige minu jaoks on ikkagi see, mida Nietzsche ütleb Zarathustra suu läbi, et tõde ja ainult tõde. Nõukogude aeg ja nõukogude režiim sundis ju filmitegijaid ja kunstnikke katsuma ikkagi oma rahvale ja ka maailmale öelda tõde meist. Tollal ei saanud seda teha teisiti, kui ainult kujundite kaudu,” ütles režissöör Mark Soosaar.

Soosaare sõnul on võimatu ühe isa käest küsida, kes on tema lemmiklaps. “Kuna niivõrd palju filme on minu käest läbi käinud, neid on monteeritud, siis kui hiljem neid vaatad, on selline tunne, et kõik need filmid on olnud minu mänguasjad, minu nukud, minu lapsed. Mõne filmi ma olen nii ära unustanud, et vaatan ja mõtlen, huvitav, kas ma tõesti olen selle teinud,” muheles Soosaar.

Mõned filmid on tähtsamad kui teised. “Näiteks film Wiiraltist. See oli suur katse viia Wiiralt ka Pariisi tagasi, olgugi ta Père-Lachaise’i kalmistul puhkab, siis tänased pariislased ei tea temast midagi,” nentis Soosaar.

“Liiga tugev mõju on meedial ja televisioonil. Ma näen seda noorte peal, kes üldhariduskoolis või gümnaasiumis esimesi filmikatsetusi teevad. Nad teevad filmi nagu tehakse televisioonis saateid. Pannakse keegi enda vastu istuma, salvestatakse see ära, pannakse katteplaanid peale ja ongi nagu film, aga see ei ole film,” tõi Soosaar välja murekoha järelkasvu pärast.

Film tuleb üles ehitada ikkagi antiikajast pärit dramaturgiareeglite järgi. “Nii nagu kujutavas kunstiski, nagu need näitused, mis ma olen Pärnu Uue Kunsti muuseumis teinud, on olnud põhimõtteks, et film ja näitus peab inimest oma teema kohaselt puudutama, peaks kindlasti olema figuratiivne ja narratiivne. Need on tingimused, mida peaks suutma täita. Muidugi missioon peab ka olema, miks sa üldse seda filmi teed, keda sa kaitsed, millise poole oled valinud ja kui palju vabadust sa jätad vaatajale, et ka tema sinna sisse mahuks, saaks kaasa mõtelda ja jõuda järgmisele tasandile, et ta selleks kaheks tunniks unustaks oma enda igapäeva ja elaks mingit teist elu,” tõi Soosaar välja.

Soosaare sõnul jätame me paar väga olulist asja tegemata. “Mina olen oma elu jooksul siiski püüdnud seda teha. Jäädvustada mulle lähedasi inimesi, perekonnaliikmeid ja sõpru ja neid, keda muidu ei jäädvustataks. Tehes filmi, kingime sellele inimesele väga pika elu. Ka tema järglased saavad teada, missugused olid esivanemad, mida nad mõtlesid, kust tulid ja kuhu läksid.”