Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti valdkonna peapreemia pälvinud Katariin Mudist ja Keithy Kuuspu peavad auhindadest olulisemaks seda, et tunnustamine aitab kunstnikke järgmiste töödeni viia.
Kuuspu ja Mudist pälvisid auhinna näituse ja performatiivse auhinnagala “Kahjuks ei osutunud te sellel korral valituks” eest. Tartu Kunstimajas toimunud näitus uuris tunnustamist, auhindade saamist ja mitte-saamist ühteaegu ratsionaalselt ja samas läbi huumoriprisma.
“Seal on kolm erinevat tuba: tunnustuse tuba, komisjoni tuba ja auhinna tuba. Need kõik on justkui mingid eri tahud selles tunnustamise temaatikas,” avas avas kunstnik Katariin Mudist.
Kuuspu avas, et nende jaoks oli oluline, et näitus ei jää ainult kunstivaldkonna piiridesse ning muu hulgas intervjueerisid nad näiteks sportlasi ja emasid. Lisaks kutsuti projekti 25 kunstnikku, kelle ülesandeks oli näitusele auhinnad luua.
“Need olid seal teostena presenteeritud ja nad said ise valida, mis on auhinna nimi ehk mille eest see on ja kellele nad selle annavad. Sellega tegime tunnustuse natukene igapäevasemaks, natukene iroonilisemaks, aga kõige positiivsemas mõttes,” selgitas Kuuspu.
Näituse loomine muutis ka seda, kuidas Kuuspu ja Mudist tunnustust näevad.
“Tunnustus oli enne selle näituse tegemist olulisem. Tihtipeale on see, et kui sa teed mingi protsessi läbi, siis see teema sinu sees vaibub natukene ja lepid sellega kuidagi rohkem. Aga ma arvan, et ta on ikkagi oluline just ka sellest vaatepunktist, et sa lihtsalt oled esil ja paistad silma. Ma arvan, et meie töös on see vajalik aspekt. See auhind ise ei ole niivõrd oluline, tihtipeale seal ei olegi mingit rahalist väärtust juures, kui lihtsalt see, et inimesed näevad, et ta oli seal, nimi käib läbi ja siis võib-olla läbi selle saad järgmiseid tööpakkumisi. Ma arvan, et minu jaoks on võib-olla see kõige olulisem,” lausus Kuuspu.
Mudist lisas, et näeb nüüd ka komisjone, kus asju hinnatakse, teisiti. “Võib-olla enne seda ma arvasin, et see on rohkem selline, et ühel inimesel on tugev arvamus ja siis ta käib grupi arvamusest üle. Aga et ei ole üks inimene, vaid on grupp inimesi ja nemad kuidagi dünaamiliselt teevad mingi otsuse. See on ikkagi väga keskne paljudes hindamissüsteemides, mis on mega tore.”
Kõige suuremaks tunnustuseks peavad kunstnikud aga seda, kui nende lähedastele tehtud töö meeldib. “Isegi kui keegi kuskil arvas midagi halvasti, aga kui ma lähen koju ja kaaslane ütleb, et tema arust oli see mega asi, siis mul on hea tunne,” ütles Kuuspu.