Kultuurkapitali kirjanduse valdkonna peapreemia pälvinud Anna Verschik usub, et igal luuletajal on oma tõlkija, mistõttu ta ei saa tõlkida ridu, mis küll võivad olla väga head, aga erinevad tema maitsest.
Verschiku kaasaegse ukraina luule tõlked on erakordselt läbi tunnetatud ja ajakajalised. Kogumik “Kas rabelen välja sellest tusast” koondab vaid väikest osa Ukraina sõjaaja poeetide loomingust, kelle töid Verschik operatiivselt tõlgib ja edasi vahendab.
“2019. aastal hakati ukraina luulet avaldama Facebookis. See on väga lihtne: luuletaja ise postitab, kes tahab, see võtab ja tõlgib, niimoodi see asi levib. Ja siis äkki näen, et on olemas Oleksander Averbuch, väga huvitav luuletaja, selline minu maitse. Ma ei saa tõlkida seda, mis võib-olla on väga hea, aga on väga erinev esteetika, väga erinev poeetika. Ma ei saa sellega hakkama, ja no milleks – igal luuletajal on oma tõlkija,” rääkis Verschik, kust kogumik alguse sai. Esimene luuletus, mille ta eesti keelde tõlkis, oli üks Averbuchi luuletus keelest, mis ka kogumikku jõudis.
Verschik rõhutas, et “Kas rabelen välja sellest tusast” ei ole antoloogia. “Siin ei ole võrdselt esindatud kõik markantsed Ukraina luuletajad. See on suuremalt jaolt minu maitse. See on ehtne luule. See ei ole konstrueeritud, see ei ole kuskilt pastakast välja imetud, vaid see on väga ehtne.”