Berlinale võistluskava on vägagi kirev, seda nii žanriliselt kui ka geograafiliselt haardelt. Warwick Thorntoni vestern “Wolfram” viib 20. sajandi alguse Austraaliasse, kus valged kolonialistid kasutavad kaevandustes väärismetallide kaevandamiseks lapstööjõudu ja rõhuvad pärismaalasi.

“Wolfram” järgib traditsiooniliste vesternite 1970. aastateks välja kujunenud mudeleid nii loo kui ka karakterite ülesehituses, kuid lisab siia kohalikku omapära. Nii on näiteks olulistes kõrvalosades hiinlased, kes samuti sinna õnne otsima tulnud, kuid erinevad selles filmis valgenahalistest oma perekonna- ja kokkuhoidmistunde ning ka käsivõitluse oskuste poolest.

Thornton osutab läbi vesterni žanrifilmi võimalustele rääkida köitvas vormis lugusid ajaloost, paljastada selle varjatud kihistusi, valgeid laike. Ühtlasi on sellised filmid nagu “Wolfram” viis vesterni uuesti kehtestada, vabastada vestern rassistlikust ja šovinistlikust taagast, mis teda läbi filmiajaloo jälitanud. 

Omaette teema on vägivalla kujutamine. Berlinalel tänavu linastunud filmid väldivad vägivalla graafilist kujutamist, me näeme ülekohtu markeerimist, aga mitte selle kujutamist. Julgen arvata, et see on teadlik otsus, mitte kokkuhoid produktsioonilt, sest maailm on jõhkrusest väsinud, selle otsene kujutamine filmis on šokeeriv, kuid mitte hädavajalik. Vägivalla kujutamisest hoidumine on ka otsene vastuseis, protest reafilmid ja voogedastuse märulid vallutanud ultravägivallale, vägivalla fetišeerimisele. Siit edasi mõeldes kuuluvad ka Quentin Tarantino estetiseeritud vägivallaga vürtsitatud filmid minevikku, millest nad ju ka võetud. 

USA režissöör Lance Hammer on Berlinalel oma karjääri teise täispika mängufilmiga “Queen at Sea”, millel on suured šansid saada üks Berliini filmifestivali karudest, on see kuldne või pronksjas, otsustab juba žürii, kuid hetkegi kõhklemata annaks paljud Kuldkaru just sellele filmile. 

Juliette Binoche mängib filmis keskeas üksikema Amandat, kelle kasvatada on teismelise eas tütar ja mureks dementne ema Leslie, kes elab koos võõrasisaga. Amanda hinnangul ei suuda ema ise asjadest enam aru saada ja võõrasisa kuritarvitab teda, seega otsustab ta sekkuda ja paluda institutsionaalset abi. See toob omakorda kaasa tagajärgi, mida Amanda muidugi ei oleks soovinud.

Binoche teeb muidugi suurepärase rolli, kuid veelgi enam jääb meelde Lesliet mänginud Anna Calder-Marshall, kelle osatäitmine on ilustamatu ja ennastsalgav. Binoche, Calder-Marshall ja Tom Courtenay võõrasisa Martini osas loovad tugeva emotsionaalse kolmiku, omaette liinina lõikub siia Florence Hunt Amanda tütre Sarana, kes alles avastamas täiskasvanute maailma.

Vananemine, vanadus, seksuaalsus, lähedus, vastutus moodustavad Hammeri filmis tihedalt seotud teemapilve. “Queen at Sea” üheks peamiseks küsimuseks ongi, kui palju võime teiste eest otsustada ja kuidas tunda ära enda vastutust. Võib tunduda, et Hammer paisutab kohati sentimentaalset nooti veidi üle aga kokkuvõttes on see äärmiselt tugev ja liigutav töö, mis kedagi külmaks ei jäta. 

Seni kõige enam vaidlusi tekitanud film võistluskavas on Angela Schaneleci “Mu naine nutab” (“Meine Frau weint”). Pressilinastusel oli mitmeid väljamarssimisi ja järelkajad on lahknevad. Teatritaustaga Angela Schanelec on aga eelnevalt võitnud Berliini filmifestivalil kaks Hõbekaru ja seegi kord ei pruugi ta auhinnata lahkuda, ehkki filmi sisuliselt piiritleda või määratleda on keeruline.

“Mu naine nutab” jälgib üht 20–30 aastates inimeste seltskonda, kes räägivad oma tunnetest, suhetest, üleelamistest, probleemidest. See on justkui puhastatud reaalsus, sest stiil on äärmiselt kuiv nii pildis kui ka sõnas. See oleks koomiline, kui ta poleks traagiline. Dialoogid oleks võetud nagu mõnest keeleõpikust ja mõtted antakse edasi peamiselt lihtlausetega, samas on kõik stseenid emotsionaalselt pingestatud ja räägitakse suurtest eksistentsiaalsetest küsimustest.

“Mu naine nutab” näitab filmikunsti installatiivset ja kontseputalistlikku potentsiaali. Oma steriilsuses on see isegi manifesteeriv – see, mis toimub inimese elus, on kõige tähtsam ja seda saab väga lihtsalt edasi anda. Lihtsuses ongi tihtipeale geniaalsus.