Zürichis avati Eesti heli- ja kineetilise kunsti pioneeri Kaarel Kurismaa isikunäitus. 90-ndatest pärit töid pole varem nii suures mahus koos välismaal näidatud. Külastajatele pakkus rõõmu ennekõike Kurismaa mängulisus.
Kunsthalle Žürichi näitusesaali põrandat katavad rohutirtsulaadsed skulptuurid, mis löövad pisikestele trummitaldrikutele. Toa keskel seisavad teised, mis meenutavad ülepea kõrgunud lillasid taburette. Koos kõlab heli, mis meenutab nii töös tehasepõrandata kui ka lapsepõlve-vabadust maal kõrges murus vana raudtee kõrval. Just see heli ja kuju mäng on see, mis tõmbas kuraator Fanny Hauserit, kelle sõnul pole vanameister Kurismaa mänguhimu kaotanud.
“Ta veel töötab ja tal on ikka uudishimu igasugu objektide vastu. Selles on midagi väga lapselikku ja mängulist, mis mulle väga meeldib,” rääkis Hauser “Aktuaalsele kaamerale”.
Üks töö kannab nime “Alma Raudtee”. Kas nagu tädi Alma raudtee või allmaa raudtee? Äkki see polegi tähtis. Vahepeal on lihtsalt tore nimedega mängida.
“Kusjuures Kaarel väitis, et temal oli üks tädi Alma, kes elas kuskil raudtee ääres Haapsalus, kus ta lapsena ikka külas käis. Siis tuli tal see Alma Raudtee. See on siuke vaba assossiatsioonide vool. Kohe raske on kuhugi näppu peale panna,” rääkis Kurismaa kunstnikust abikaasa Mari Kurismaa.
Zürichis välja pandud tööd pole uued, kuid päris nii palju neid varem esitletud ei ole. “Tegelikult need Kaarli heli asjad, eriti need üheksakümnendatel tehtud asjad, ei ole kunagi kuskil komplektina väljas olnud. Kui me tegime neid proove Noblessneris ühes ruumis, see heli taust, mis õnnestus seal saavutada, oli üliintentsiivne. Selletõttu sai siin natuke maha keeratud,” selgitas Mari Kurismaa.
Ja kuigi keeleline mäng Alma Raudteega läheb tõlkes kaduma pole kineetiline kunst tänu suurkujudele nagu Jean Tinguely Šveitsis võõras. “Šveitsi publik on väga tuttav kineetilise kunstiga. Ma arvasin, et oleks väga huvitav tutvustada vähem tuntud kunstnikku Šveitsi publikule,” märkis Hauser.
Mänguhimu aga tõlkimist ei vaja, seda nautisid ühtmoodi nii šveitslased kui ka Šveitsis elavad eestlased. “Meil ei ole mererandasid ja see on midagi, millest me tõesti puudust tunneme. Veega ja lainetega mängimist ning liivaga muidugi. See meenutab mulle puhkuse tunnet, kerget tunnet ja mängimist,” rääkis näitusekülastaja Agatha.
“Tundub nagu sa satuksid tagasi lapsepõlve natuke. Tunned, et võid võtta kõiki asju vabalt. Ja siis kõik need helid koos, väga soe tunne. Mänguliselt mediteeriv,” rääkis Henry ja Nele.
Kurismaa loomingut näeb Zürichis 25. maini.