Tallinnas Haus galeriis avati reedel korraga kaks näitust – mustade seintega saalis Laurentsiuse “Ülevaade”, kus kunstnik töötab läbi oma viimaste aastate katsetusi. Galerii teise poole on vallutanud Jaan Elken näitusega “Valge/Taevas ja Maa 2”.
Jaan Elkeni teosed töötavad läbi elu jooksul kogetut, alustades lapsepõlveaastatest Siberis ning tehes kummarduse oma küüditatud vanematele.
“Ma ei ole enam nii noor, et uskuda, et kunstnik lahendab mingeid probleeme, või et ta valupunkte avastab. No–no, mitte mingil juhul. Ma tegelen esteetilise sfääriga. Võtan loomulikult eetilisi hoiakuid, need, mis on mulle sisse kodeeritud,” rääkis Elken ning viitas ühele tööle, mis kannab kuupäeva “25. märts”. “See on see päev, kui nad Kopli kaubajaamas vagunisse pandi,” märkis ta.
Elken lisas, et iga töö jaoks on vajalik tugev algimpulss või emotsionaalne üleelamine mis mõnikord hakkab korduma. Nagu näiteks kartulikott, mis ikka ja jälle maalidelt vastu vaatab.
“Kui me tulime Venemaalt tagasi, siis esimene Tallinna elamine oli keldrikorter, kus normaalsed inimesed hoidsid oma kartuleid. Ju see jäi riietele külge. Kuidagi sokutati mind kesklinna kooli ja käisin valgete inimeste hulgas, aga endal oli kartulikoti lõhn küljes,” sõnas maalikunstnik.
Laurentsiuse maaliseeriad on valminud mõne kuu jooksul ja töötavad läbi lähiaegade katsetusi.
“Osa on minimalistlikud abstraktsed merevaated. Mulle endale meeldib neid teha, see on meditatiivne tegevus. Kui sa oled mõni aeg teinud hästi maksimalistlikke maale, kus on hästi palju pudipadi, siis see on vahelduseks väga mõnus. Sellest maksimalismi perioodist on pärit võpsikud või hõredikud, mis peaks olema justkui maastikud, aga läbi mingite filtrite. Kas see on unenägu või oled justkui midagi tarbinud,” rääkis Laurentsius.
Galerist Piia Ausmani sõnul sobivad kaks kunstnikku ülihästi kokku ja täiendavad teineteist. “Elkeni äärmiselt isiklik ja samas väga eksistentsiaalne looming, mis talle läbi aja on olnud omane, koos tugeva intellektuaalse kultuuritunnetusega moodustab koos Laurentsiuse ultrarealistliku ja abstraktsega nendele töödele kummalise dimensiooni, nagu oleks kolmes ruumis korraga,” rääkis Ausman.