Ebamäärasesse tulevikku paigutatud düstoopia maalib lugejale pessimistliku kujutluspildi sellest, kuhu praegused arengusuunad võivad inimkonna viia, ning kuigi teos on kirjutatud üle kümne aasta tagasi, ei ole selles osas palju muutunud: inimkond läheneb endiselt hetkele, mil masinad ületavad inimese vaimse võimekuse, ning mõistagi on sellega seotud palju hirme ja lootusi.
Leena Krohni (snd 1947) looming esindab kaasaegse soome kirjanduse seda külge, mis eesti lugejale nii tuttav ei ole – Krohn ei käsitle isiklikku ega rahvuslikku traumat, vaid kirjutab kogu inimkonna ees seisvatest probleemidest: ökoloogilise tasakaalu kaotamine, tehnologiseerumine, loomulikkusest kaugenemine, enesehävituslik tarbimine, inimvaimu haprus.
Neil teemadel arutleb ta peenetundeliselt ja süviti, klaaris ja mõtteselges keeles, võludes lugejat nii sooja inimliku tarkuse kui ka ühiskonnakriitilise huumoriga.
Katkend
Leena Krohn
“Kaitsjad ja kaitstavad”
Elanikud nimetavad maja Hotel Sapiensiks, kuigi see pole tegelikult mingi hotell. Omal ajal – aga see pidi olema juba õige ammu – oli Hotel Sapiens avalik hoone, kuigi keegi ei tea täpselt, millisel eesmärgil maja toona kasutati. Ühed mäletavad, justkui oleksid nad kuulnud, et see oli piirkondlik haldusasutus, teised arvavad teadvat, et siin tegutses kopsuhaigete sanatoorium või maakonna vaimuhaigla. Hoone seisis kaua tühjalt, aga nüüd on siin inimlaste kodu ja varjupaik. Kahtlemata elab siin ka nõrgamõistuslikke ja vähemalt üks diplomeeritud terapeut, seega võib vist öelda, et Hotel Sapiens on endiselt hullumaja. Ja kuna elanikud on sunnitud Kaitsjate tunniplaani ja salajase õppekava järgi õppima, tahavad nad seda või mitte, on see ka haridusasutus. Muuseum samuti, miks mitte, sest kõik me oleme eksponaadid minevikust, ja vanadekodu, sest paljud elanikud on üpris eakad. Hotel Sapiens on pagulaste laager ja evakuatsioonikeskus, sest kõik, kes on siia toodud või tulnud, on redus maailma eest, kuhu ei ole enam kunagi võimalik tagasi pöörduda.
See maja on ka haigla ja meditsiiniline uurimisasutus, sest siinseid elanikke uuritakse, otsekui kannaksid nad mõnd haruldast haigust. Ja see on tõsi, me põemegi rasket, ravimatut haigust: haigust nimega inimsus.
Hotel Sapiens on muidugi ka vangla ja karistusasutus, mitte ainult selle pärast, et siin elab teiste seas endisi kriminaale, vaid selle pärast, et kõik me oleme vangid ja kurjategijad. Pole mõtet küsidagi, mille eest meid karistatakse. Meie haigus, meie ühine krooniline vaevus, on ühtlasi meie kuritegu.
Ükskõik millise otstarbe te majale ka välja ei mõtleks, Hotel Sapiens on seda kõike. Hoone proportsioonid on silmale meeldivad, aga aastakümned ei ole möödunud jälgi jätmata. Krohv välisseintel pudeneb, katusekive katab sammal, humal ja metsviinapuu ning kõrged puud varjutavad kõiki aknaid, aga maja pikkades, säravpuhastes koridorides on valgus ka öösiti pimestavalt ere nagu haiglas.
Välismaailmast kuuleme me uudiseid harva, sest kõik ühendused on ju juba ammu kas katkenud või tahtlikult läbi lõigatud, ja nii ei oska ma öelda, kas Hotel Sapiens on ainus omalaadne või on sarnaseid instituute veel palju, üle meie maa ja kogu maailma.
Mõned kahtlustavad, et meid on siia kokku kogutud teatavate omaduste või iseloomujoonte põhjal. Vaevalt küll. Pigem juhuslikult või lihtsalt selle pärast, et suurem osa meist elas omal ajal Paganamäe läheduses.
Sa küsid, lugeja (sina, kelle inimlikku pilku ma meeleldi kujutlen üle nende ridade libisemas, kuigi tegelikkuses loevad minu kirjutatud lauseid ehk ainult Kaitsjate käealused), miks on Hotel Sapiens olemas?
Sest me tegime vale valiku. Mitte ainult ühel korral, vaid ikka ja jälle. Kui selline asi kordub piisavalt sageli, jõutakse murdejoonele, leekpunkti, ja pärast seda ei ole enam võimalik midagi tagasi võtta. Kui pööre oli toimunud, olid kõik ühtmoodi abitud: komisjonid, keskpangad ja parlamendid, institutsioonid, korporatsioonid ja turujõud, rahvad ja nende liidud, sõjaväed, kodanikuorganisatsioonid ja teadlasringkonnad ühes kõigega. Aastakümneid oli raha mitte millestki nii tohutul hulgal välja pigistatud, et lõpuks kaotas see väärtuse ja kõikuv maailmamajandus varises kokku nagu Usheri maja.
Kõik olid abitud peale Kaitsjate, kelle me kord valmistasime, nende, kelle hoolealused me nüüd ise oleme. Sest Hotel Sapiens on asutus, mida hoiavad käigus Kaitsjad. Kaitsjaid endid, keda ma mõttes nimetan ka Kelladeks, ei ole kunagi näha, kuigi just nemad on kõik korraldanud ja vastutavad kõige eest. Vaevalt et nende juures ongi midagi vaadata, nende võrkude juures, mis püüdsid kinni oma kudujad.