Voogedastusest sarju vaadates võib liigagi sageli tabada end pettumas auklikuks venitatud reaalsuses. See kangas on meelelahutuslikkuse ja skrolliva vaatajaskonna huvides sedavõrd hõre, et ei kanna enam ka sarja ennast. Dokumentaalfilmidega seda ohtu pole, aines ja formaat ise juba kannavad selle eest hoolt, pealegi oskavad filmitegijad üha nutikamalt leida väljapääsu “rääkivate peade” vormistusest, mis kuuluvad pigem kroonika kui autorikeskse lähenemisega dokfilmide juurde.
Docpoint on selles mõttes just vajalik filmifestival, et selle valik on hoolikalt kureeritud mujal festivalidel end aastaga juba tõendanud filmide hulgast, lisaks boonusena ülevaade mõne klassiku loomingust, nagu sel korral Tallinnasse saabuv Pirjo Honkasalo, kes on kohal nelja Eestis üles võetud filmiga – “Mysterion” (1991), “Tanjuška ja seitse kuradit” (1993), “Tallinna tuhkatriinu” (1996) ja “Melanhoolia kolm tuba” (2004).
Nende filmide väärtus ei ole ainult selles, et tegemist on rahvusvaheliselt tunnustatud dokumentalistiga, kellel on selge autoripilk, vaid ka selles, et Honkasalo käsitleb läbi endale lähedaste teemade ka Eesti lähiajalugu. Honkasalo filmid on seega nii ajastudokumendid kui ka aegumatud lood inimesest muutuvas ühiskonnas.
Tšehhi režissöörile Miro Remole Karlovy Varyst Kristallgloobuse toonud “Pigem hulluksin looduses” nihutab sotsiaalse skaala isiklikuma poole peale ja aktuaalsuse ajatumale. Remo jälgib kaht eatut kaksikvenda, Frantat ja Ondřejd, kes elavad isekeskis kusagil Böömimaa metsade ja mägede vahel, kimuvad kanepit ning kasvatavad loomi.
Vaataja on koos vennakestega hetkes, nende minevik jõuab filmi fragmentidena, läbi nende endi vaimukuste ja ka teravuste, sest oma elu jagamine kaksikust vennaga ei ole just lihtne ettevõtmine, ning ka läbi ühe teleuudiste lõigu, kus vennad saavad aukirja kommunistliku režiimi vastase tegevuse eest.
Frantat ja Ondřej elavad justkui väljaspool seda heitlikku aega, oma hariduse on nad saanud raamatutest ja õpetuse elult. Vennakeste vabadus on kooskõlas loodusega, kusjuures see ei sega neid katsetamast ka oma inimlike võimete piiridega. Miro Remol on vedanud, sest vennakeste elu teeks filmi juba justkui iseendast, kunstilise viimistluse huvides tehtud üksikud lavastuslikud momendid on režissööri pintslitõmbed, mis lisavad loole veelgi värvi.
“Pigem hulluksin looduses” on lüüriline, sooja huumoriga tehtud, liigutav ood maaelule ja vabale hingele, autoridokumentaal, mis sobiks ka kinolevisse. Taas üks sellistest filmidest, mida soovitaks ka siis, kui festivalilt ainult üks film välja valida.
Samasuguse soovituse võiks anda ka Iraani filmitegijate Morteza Ahmadvandi ja Firouzeh Khosrovani filmile “Kestev enneminevik”. Islamirevolutsiooni eest läände põgenenud Maryam jälgib maha jäänud vanemaid läbi korterisse paigaldatud valvekaamerate, püüdes sedaviisi olla endiselt oma armsate keskel. Valvekaamera pilk on aga halastamatum, kui oskad oodata, sest ema ja isa vaikne hääbumine jõuab sinuni otse, füüsiline kaugus ei võimalda ka sekkuda.
“Kestev enneminevik” on film vananemisest, kodust ja armastusest. Sarnaselt oskuslikult lavastatud mängufilmile saab vaataja siin võimaluse teiste elude läbi vaadata korraks enda sisse. Mõelda sellele, kui üürike on elu ja kui vähe me jõuame olla koos nendega, keda me armastame.
Läänes tegutsevate Ahmadvandi ja Khorosvani filmil ei puudu ka poliitiline mõõde, sest just ülekohtune, inimõigusi eirav režiimivahetus lahutas nii selle kui ka tuhandeid teisi perekondi. Ilmselt selle Docpointi üks kurvemaid ja ka ilusamaid filme.
Iain Forsythi ja Jane Pollardi “Marianne Faithfull. Broken English” esilinastus mullu Veneetsia filmifestivalil. Film valmis pärast legendaarse lauljanna ootamatut lahkumist läinud aastal ja sisaldab ka tema viimaseks jäänud esinemist. Forsyth ja Pollard on võtnud eesmärgiks tuua Marianne Faithfull välja Mick Jaggeri varjust, mis andekat lauljannat on kogu elu saatnud. Mänguline, pooleldi lavastatud dokumentaal koosneb intervjuudest, arhiivikaadritest ja ka filmi tarvis tehtud minikonstertitest, kus Faithfulli lugusid esitavad peale ta enda ka teised artistid nagu Beth Gibbons, Nick Cave või Courtney Love.
Filmi raamib fiktiivne Mäluinstituut, arhiiv, mida juhib Tilda Swintoni mängitud tegelaskuju. Mäluinsitutsiooni hämarustest ilmuvadki välja omaette kihistused, arhiivikastid, folder’id, mille kaudu Faithfulli rääkimata lood vaatajani tuuakse. Forsyth ja Pollard laiendavad pilti Marianne’ist ja purustavad müüte, mida kõmujanuline meedia temast 1970. aastatel lõi. Infokülluse juures on Forsythi ja Pollardi film pidu silmadele, sest nende arvukates videotes ning kunstiprojektides lihvitud stilistika pääseb selles filmis eriti küpselt mõjule.
Wes Orshoski “Di’Anno. Iron Maideni kadunud laulja” on aga hoopis toorem tükk. See on fännifilm, mis ei halasta ei vaatajale ega ka oma filmitavale subjektile. Orshoski soov on olnud tuua ajaloo hämarustest välja hevilegend, Iron Maideni esimesel kahel albumil kaasa teinud Paul Di’Anno. Orshoski jõuab Di’Annoni siis, kui mees on ratastoolis, kaugelearenenud artriidiga, pahuksis maailma ja iseendaga, kuid endiselt täis indu end muusikas teostada.
Dokumentaalkaadrid Iron Maideni esimestest esinemistest vahelduvad intervjuukatketega, kus Di’Anno olulisusest räägivad mitmed temast innustust saanud lauljad nagu James Hetfield Metallicast või Gene Simmons Kissist. Läbivaks ajaliseks jooneks ongi Di’Anno arenev haigus.
Nii nagu Di’Anno oli kompromissitu ja mässumeelne oma esinemistes, on kompromissitu ka temast rääkiv film. Haigusloos ei väldi kaamera ka operatsioonikaadreid, millele Orshoski otsib kunstilist tuge Di’Anno ennastsalgavast ratastoolis esinemisest kontserdilaval.
“Di’Anno. Iron Maideni kadunud laulja” ei ole film niivõrd muusikatööstusest, kuivõrd käsitlus ühe rokkartisti paindumatust iseloomust. Tülli jõuab Di’Anno minna isegi filmi tegijatega. Seda filmi soovitaks eelkõige Iron Maideni fännidele, kes tahavad rohkem teada oma lemmikbändi varjatud ajaloost.