Ei ole olemas mingit avatud rahvuslust ega saagi olla. Avatud rahvuslusest rääkimine ei peaks olema keelatud, aga jõuramine sel eksitaval teemal peaks olema varustatud hoiatusega, et tegemist on avatud vereringega rahvuslusega, see tähendab verest tühjaks jooksnud rahvuslusega, sisuliselt kurjusele, lollusele, mugavusele ja minnalaskmisele avatud rahvuslusega.
Ma ei võtaks üldse üles olematu nn avatud rahvusluse teemat, kui see sõge propaganda ikka ja jälle koos muude rahvusluse vastaste rünnakutega üles ei kerkiks. Nüüd, kus Riigikogu globalistide ja kommunistide porukas eesti lipu seaduse mutta tarmpis, mõistagi avatud rahvusluse õpikunäite ehk isamaalaste vaikival nõusolekul, tuleb sisevaenlase eest veel kord hoiatada.
Lugesin just transvestiidimeediast ühe tõlgi arutlust nn avatud rahvusluse teemal ja väidetavalt avatud rahvusluse vastu, ühest tsitaadist peaks mõistlikule ja eestimeelsele inimese piisama: “Ma olen rahvuslane, kuid mulle ei sobi liiga traditsioonilised pereväärtused, luterlus, katoliiklus ja muu taoline, millest konservatiivid varem või hiljem juttu teevad.” Eksid, sa ei ole rahvuslane, sa oled liberaalne tõlk, ei midagi enamat.
Isegi kui see lugu on hästi mõeldud, on ta halvasti õnnestunud. Edasi ei lugenud ja ei soovita kellelgi lugeda, kehvake käkk. Öeldakse et kapitalil ei ole kodumaad, kahtlane, nii ja naa, aga tõlgil kindlasti ei ole kodumaad, tõlk on kirjanik, kes ei ole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut. Tõlgil ei ole midagi oma. Ei saagi olla, sest tema teeb võõraid hääli järgi. Tõesti, tõesti, tõlgid ei ole mulle sümpaatset, sest ma näen eesti liiga palju üdini võõra ja hullumeelse sonimise toortõlget.
Meie avalik ruum on nagu papagoi või Grand Canyoni kaja Arizonas – kanjoni servalt karjudes kajab hääl mitu korda tagasi, mõnikord kuni 7–10 sekundit. Tõlk on hästikajav koht, selliseid on maailmas veel, Echo Point Blue Mountains Austraalias ja mõnedki veel. Aga liberaalne Eesti kajab veel paremini kui kõik tõlgid ja kanjonid kokku – kümneid aastaid kordub mõttetu mula hetkekski katkemata. Meid tabanud nuhtlust võiks nimetada kajavaks tõlkeühiskonnaks.
Karju mida tahad, kaja kordab kõike järgi, just selline on ka avatud rahvuslus. Mistahes roppus lendab seinast seina ja tagasi ja nii edasi. Ma saan aru, miks paljudele eestlastele ja suuremale osale tõlkidest on avatud rahvuslus sümpaatne.
Nii nagu kõigel muulgi, on ka tõlkel oma koht, kus ta on asjakohane. Paljud vajavad ka eestikeelse raamatu tõlget kirjaoskamatute keelde – filmikeelde. Sellises maailmas me elame ja pääsu siit kuskile ei ole.
Enamus meie nomenklatuurist ja kultuuri eliidist kordab kriitikavabalt ja napi meelehea eest järgi võõraid ja vaenulikke propagandajunne. Mis oli ENSV? Halb tõlge originaalist pealkirjaga NSVL. Tänane Eesti on nagu rikkis tehisintellekti tõlkemonstrum täielikult loomastunud ja degenereerunud euroliidust. Originaal on halb, aga tõlge on veel palju halvem, küündimatum ja totakam. Laibarapetest kokkulapitud Frankenstein.
Avatud rahvuslus on pettus, mille eesmärk on esitada eesti rahvuslusena asju, mis ei ole rahvusluse ega eestlusega kuidagi seotud. Siis kuulub homorahvuslus, globalistlik eestlus, sotsi- ja kommunisti marksistlik eestimeelsus ja kliimahullu märatsemine, kes omaarvates võitleb ka Eesti ellujäämise eest.
Me teame hästi, kui demokraatlikud on rahvademokraatiad, juhitavad demokraatiad, demokraatia sõjad ja mis tahes muud vägivaldsed demokratiseerimised. Kui mingi jõledus tembeldatakse uut tüüpi demokraatiaks, siis on ta demokraatia vastand, nagu liberaalne demokraatia oma võigastes ja vägivaldsetes moonutustes.
Avatud rahvuslus on samasugune libarahvuslus nagu meie parketikõlblikud konservatiivid, keda parketile millegi pärast ligidalegi ei lasta, või isamaalased, kelle süda ja kontor on sinimustvalge jaoks igavesti suletud. Rahvuslus on rahvuslus ja asi nudi. Kõik muu ei ole rahvuslus, isegi kui sa oled ennast avanud mistahes kurjusele ja lollusele, ei ole sa ikkagi rahvuslane, vaid õnnetu tolgus ja kahjur.
Millele meie avatud rahvuslased siis nii väga avatud on? Kõige lihtsamat öeldes laostavatele välismõjudele – dekadentlikule kultuurile oma väärastunud seksualismiga, immigrantidele, feminismile, ilmtingimata sõjapropagandale ja maniakimentaliteedile ning muudele lollustele nagu kliimapettus, ateism või süstlaterror.
Need on halvad asjad, nendes ei ole midagi rahvuslikku ja ükski mõistusega olend, rahvuslik või mitte, ei tohiks nende sigaduste poole vaadatagi, avanemiset rääkimata. Kui immuunsüsteem ennast viirustele ja bakteritele avab, siis organism sureb. Rahvuslus on meie immuunsüsteem ja kui me selle turvaukse sulelistele ja karvastele avame, siis on plats hetkega puhas.
Plats muidugi on juba peaaegu puhas, majandus läind, iive läind, kaitsevõime läind, strateegilised toiduvarud läind, isegi kommunistliku kultuuri kasiinoraha osati kavalalt tuuri panna, 27 milli läind, nagu oleks kits sabaga löönud, et loetelu oleks lõbusam lisame kirsiks lehmakoogile kaitseministeeriumi saladuslikult haihtunud 700 miljonit ja lisaks mõned miljardit tegevuspõhisest eelarvest, läind.
Me ei tea, kuhu kõik läheb, aga me teame, et lendab vastu taevast tänu avatusele, pole vahet, kas me nimetame seda sallivuseks, südameheaduseks, avatud soroslikuks ühiskonnaks, globalismiks, internatsionalismiks, sotsialismiks või avatud rahvusluseks – tulemus on üks. Tulemus on kaos.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 19.01.2026
