Kui ma vaatan Venemaad, siis sisetunne ütleb mulle, et neil on kiusatus selles olukorras, kus sõda kestab aastaid ja nad ei saa sellist edu, nagu nad tahaks, kasutada tuumarelva. Kas sulle ei tundu, et see on muutumas teemaks?

Ei tundu. Ma arvan, et nii kaugele Venemaa hetkel ei mõtle ega ka tegudes ei lähe. Küll aga loomulikult talle meeldib sellega hirmutada, ennekõike lääneriike. Seda on ta teinud kogu sõja vältel. Meenutame 2022. aasta sügist, mis oli väga otsustav hetk, kus ukrainlastel oli tõesti võimalik see sõda kiirelt enda kasuks kallutada. Praegu võib eeldada, et sõda eskaleerub selles mõttes, et Venemaa tõenäoliselt võib rakendada suuremat tulejõudu raketi- ja droonilöökide näol ennekõike Kiievile, nagu me nägime ka kaks päeva tagasi. Aga tõenäoliselt ka teistele Ukraina linnadele. Selles mõttes praeguses situatsioonis Venemaa käitumine kindlasti ei näita mingeid märke, et ta on valmis kuidagiviisi sõjas järele andma.

Kesk-Venemaal on praktiliselt kõik naftatöötlemistehased ühel või teisel moel pihta saanud, nad on kas pandud täiesti seisma või nad töötavad alla oma võimsuse. Kas see on hakanud ka Vene majandusele mõju avaldama või loodetavasti avaldab mingil määral?

Kindlasti avaldab mõju, aga ta ei avalda ikkagi sellisel määral, et sunniks Venemaad lähikuudel oma strateegilisi eesmärke muutma. Alles saates sai räägitud sellest, kuidas Putin käis Hiinas ja tal on selgelt olemas Hiina toetus. On olemas terve rea teiste riikide toetus, mille pinnalt ta saab hapnikku oma majandusele, mis annab talle võimaluse sõda jätkata. Loomulikult ta mängib ka selle peale, et Euroopa suunal mängida liidrite närvidele või õigemini sellise petuskeemiga välja tulla, et kohe-kohe on tegelikult võimalik isegi rahukõnelusi alustada. Lahinguväli ei näita mingeid märke, et üldse mingid tingimused oleks, et saaks Venemaaga rääkida, sest ainukene viis, kuidas Venemaaga rääkida, on olukord, kus Venemaa on sunnitud tõdema ja aru saama, et agressiooniga ta oma eesmärke ei saavuta.

Euroopas otsitakse praegu Euroopa-poolset eestkõnelejat. Kui ta nüüd hakkab rääkima Venemaaga, kes on kaotanud või sõja lõpetanud, siis tõenäoliselt ta ei hakka rääkima üldse Putiniga. Milleks see inimene peaks valmistuma, kes praegu välja valitakse?

Ma arvan, et sellist missivooru praegu ei toimu.

Otsitakse ju.

See on pigem selline ajakirjanduslik põnev teema. Oluline, mida tuleb jälgida, on see, et nüüd lähipäevadel toimub Euroopa Liidu välisministrite mitteametlik kohtumine Küprosel, kus ka Kaja Kallase ettepanekul arutatakse just nimelt nende tingimuste üle, mida Euroopa Liit peaks Venemaale esitama juhul, kui teoreetiliselt ühel päeval tekib võimalus üleüldse Venemaaga rääkida. Siin on ühemõtteliselt selge, et Euroopa ei saa nõustuda vähimalgi määral sellega, et Venemaa saavutab de jure kontrolli näiteks okupeeritud ja illegaalselt annekteeritud alade üle või üleüldse läbi agressiooni saavutab oma eesmärgi.

On ka selline uudis, et Suurbritannia, Prantsusmaa, Hispaania More, Itaalia ja Kanada lükkasid tagasi ettepaneku, mille järgi võiks NATO liitlased kulutada Ukraina abistamiseks 0,25 protsenti SKP-st. Kas see oligi äkki natuke liiga palju küsitud?

Ma arvan, et kindlasti mitte. Riikidel on võib-olla erinev suhtumine sellistesse fikseeritud numbritesse, eriti mis puudutab SKP-d ja kohustusi. Suurriikidel isegi 0,25 protsenti on kümned miljardid eurod. Teisest küljest see näitab, et järelikult paljudel väga olulistel Euroopa riikidel jätkuvalt ei ole kindlat poliitilist tahet tuua selles sõjas kaasa otsustav murrang, mis aitaks kaasa Ukraina edule ja võidule.

Võib-olla needsamad riigid tahavadki siis lõppkokkuvõttes, et tekiks mingisugune eestkõneleja ja lepime milleski kokku. Nad ei mõtle nii nagu eestlased, et Venemaa peaks ilmtingimata kaotama ja las ta võtab siis mingi jupi.

Eestlased ei ole kindlasti üksi ja väga paljud tegelikult kuluaarivestlustes saavad aru, et see sõda ei saa lõppeda mingisuguse hea sõnaga. See lõpeb lahinguväljal ühe poole ülekaaluga, mis viib nende kõnelusteni, millega fikseeritakse uus reaalsus. Meie jaoks on uus reaalsus, ja ma usun, et ka ukrainlaste jaoks, ainukene alternatiiv õiglane ja kestlik rahu, mille sisuliseks tähenduseks on see, et Ukraina säilitab oma suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse.