Eelmise nädala neljapäeval tähistasid ukrainlased rahvusvaheliste võšõvanka ehk tikitud rahvussärgi päeva. Harkivis toimus osa pidulikke üritusi pommitamisohu tõttu maa all. Kuid mõned patrioodid kogunesid linna pargis.
“See on see, mis eristab mind kui ukrainlast ülejäänud maailmast. Et vot selline ma olen!” lausus Harkivi elanik Juri.
Donbassis võšõvanka päeva ei tähistatud, sest seal on inimestel suuremad mured. Kuid elu käib ka seal.
Kümne kilomeetri kaugusel Slovjanski linnast – 20 kilomeetri kaugusel rindejoonest – valvab tädi Nelli põllumajandustehnikat, lootes, et sel aastal tuleb hea saak.
“Ma ei karda. Ma olen terve elu sovhoosis töötanud. Meil käib külvamine, meil on loomapidamine, me oleme siin alati töötanud. Mehed just tulid, parkisid pritsimismasinad, nad pritsivad põlde. Meil on kõik korras, me ei karda kedagi!” sõnas Nelli.
Karta siiski tuleb. Droonivastaste võrkudega on Ukrainas kaetud juba üle tuhande kilomeetri rindeäärseid teid. Üks säärane tee viib Družkivka linna, kus ERR-i võttegrupp käis ka kaks kuud tagasi. Selle aja jooksul on saanud vene pommide, rakettide ja droonide tõttu surma mitukümmend elanikku. Väikese poe omanik Oleg lootis kaks kuud tagasi, et rahu varsti tuleb. Nüüd ei ole ta selles enam veendunud.
“Sel aastal seda ei tule midagi. Mulle tundub, et enne kui agressor pole Donbassi okupeerinud, mingid läbirääkimisi ei tulegi. See on minu isiklik arvamus,” lausus Oleg.
Tuntud Ukraina ajakirjanik Vitali Portnikov selgitas, miks Donbassi ei tohi Putinile anda, isegi vaherahu vastu mitte.
“See on kahjuks küsimus ukrainlaste kannatlikkusest. Kui me suutsime välksõja variandi puruks lasta, siis vaenlase ainus panus on nüüd aja peale. Kui ta pika aja jooksul ei saavuta oma eesmärki, vähendab ta oma isu,” lausus Portnikov.
Mõned sõdurid rindel näevad olukorda filosoofiliselt.
“Nad edenevad, aga mitte eriti… See on ju selge, kelle vastu me sõdime. Kuskil nad edenevad, kuskil mitte. Sõda on sõda, muutusi pole. Oleme kaitsepositsioonil,” ütles Ukraina sõjaväelane Maksim.
Paljudel Donbassi elanikel kannatust aga enam ei ole. Nad lahkuvad oma kodudest, et mitte vene pommi või drooni alla jääda.
“Lootus inimesete jääb, kuid olukord ei toeta seda. Rindejoon läheneb meile nii Kostjantinivka kui ka Lõmani suundadel,” sõnas heategevusfondi Proliska esindaja Elmira Krasilnikova.
Inimeste moraali ei tõsta ka korruptsiooniskandaalid president Volodõmõr Zelenski lähikonnas. Kõige tuntum anti-kangelane Ukrainas on täna endine presidendi administratsiooni juht Andri Jermak, kes lasti suure kautsjoni vastu arestimajast koju.
“Riigi pärast on valus. Ukraina on väga rikas riik, meil on head inimesed ja kui seda riiki varastatakse… Mul on raske rääkida, hakkan nutma,” ütles Slovjanski elanik Svitlana.
Svitlana töötas Slovjanskis poes müüjana. Venemaa pomm tegi poe maatasa ja Svitlana valmistub linnast põgenema koos alles jäänud kaubaga.
“Muidugi on korruptsioon! Seda raha oleks vaja sõjapidamiseks. Porošenko lubas käed maha raiuda, kuid mitte ühtki ei raiunud. Jermak lasti vabaks, ehkki ta pidi kinni istuma. Me ei usu valitsust ega kedagi,” lausus Oleksandr.
“Ma ei arva, et peab kogu aeg
•
•
More mõtlema presidendi endise büroojuhi ega ka teiste Zelenski lähikonna inimeste ega isegi mitte Zelenski enda peale. Tuleb rääkida hoopis sellest, et meil on korruptsioonivastased struktuurid, mis võivad esitada süüdistuse isegi presidendile kõige lähemal asuvatele inimestele. President, nagu te näete, ei tee mitte midagi, et need inimesed pääseksid õigluse eest,” sõnas Portnikov.
Õiglust lubatakse ka suure sõja algusest sõdivatele sõduritele. Ukraina parlament ja valitsus vaatavad läbi osalise demobilisatsiooni võimaluse. Üheks aastaks.
“Ma ei näe sellel mõtet. Ühe aasta puhkad, kuid tööle sind ei võeta, sest üks aasta ei ole tööandja jaoks mitte midagi. Tähendab aasta sa istud kodus. Võib ka nii, aga minu jaoks ei ole see mõistlik. Ma lähen erru või jätkan oma tööd siin,” ütles Maksim.
Maksimi ülem kutsungiga “Kodanlane” enne sõja lõppu demobiliseeruda ei kavatse.
“Ma ei taha, et minu poeg sõdiks Venemaa eest näiteks teie riigi vastu. See on väga võimalik, sest kui meid okupeeritakse, saab meist Venemaa mobilisatsiooni ressurss. Ma ei taha, et ta sinna läheks,” lausus “Kodanlane”.
Pühapäevasele suurele raketirünnakule vaatamata käivad Kiievi lähistel filmivõtted. Režissöör Ilmar Raag filmib uut põnevussarja “Tüdruk Tallinnast” ja hindab olukorda sõjas.
“Kõik näevad, et Ukrainal on võimalusi, aga keegi seda julgelt välja ei ütle. Venemaal on ka võimalusi,” lausus Raag.
