Lugesin lehest huvitavat lugu, kõigepealt kinnitas autor, et teadlased on leidnud seose võrdõiguslikkuse ja väljasuremise vahel, mida feministlikum ja homoseksuaalsem riik, seda väiksem iive. See kõlab nii, et lõpuks on ka teadlased jõudnud seisukohale, et 2 korda 2 on 4. Seos olevat ennegi teada olnud, aga kuna teadus kardab feministide kättemaksu, siis sellest ei räägita.
Mingil kombel, ei teagi kuidas, on nüüd siis kokku lepitud, et väljasuremine on veel halvem kui naisõiguslaste ja homoaktivistide kiun. Aga mis siis ikkagi teha? Võrdõigusliku eksiõpetuse ärakaotamist ega mõistuse piiridesse surumist isegi ei võeta jutuks. Antakse endale aru, et kuna naised on võrdõiguslikkuse tingimustes paremal majanduslikul järjel, siis nad ei vaja mehi ega peret.
Pere on nende jaoks hirmus patriarhaat, rõhumine ja koduvägivalla eskalatsioon. Millist lahendust pakub ajakirjandus ja teadus? Lahendus on raha, kuna naised on suhtkoht rikkad, siis tuleb anda neile raha juurde, et nad üksi lapsi kasvataksid. Mingit loogikat siin ei ole. Kui raha viiks naised lasteni, siis tuleksid neile koos rahaga ka lapsed. Tegelikult ei tule.
Raha tekkis, lapsi paraku ei sündinud. Milleks siis raha juurde anda, papp ju ei aita iibe küsimuses edasi, seda nende enda uuring näitabki? Tüüpiline vasakpoolsete pealuu häda, kui mingi asi on sotsialismi või homoseksualismi tõttu vussi läinud, siis on vaja veel rohkem sotsialismi. Veel rohkem raha üksikemadele? Veel rohkem homoparaade?
Põhjamaades on just egalitaarsed paarid kõige kiduramad sünnitajad. See ei ole juhus – ideoloogia, mis kuulutab mehe ja naise võrdseks, emaduse rõhumiseks ning pere “patriarhaalseks vanglaks”, teeb laste saamise majanduslikult, kultuuriliselt ja psühholoogiliselt kalliks ning ebameeldivaks.
Lääne probleem ei ole „liiga vähe raha“. Raha on naistel, eriti haritud kesklinna tibidel, rohkem kui kunagi varem, ent lapsed jäävad tulemata. See on maailmavaateline ja kultuuriline kriis. Individualism, tarbimiskultus, naiste karjäärile pühendumine viljaka eas (20–35), lisaks meeste devalveerimine ning hirm “valede” soorollide ees loovad keskkonna, kus laps tundub riski ja koormana, mitte loomuliku osana elust.
Mida pakkuda võrdõiguslikkuse luulude asemele? Ärme räägime “võrdõiguslikkusest” seal, kus see tähendab tasakaalustatud tulemuste sunniviisilist pealesurumist kõigis eluvaldkondades, sama palju naisi inseneride, füüsikute ja tippjuhtide seas. Selle asemel räägime mehe ja naise võrdsest väärikusest ja vastastikku täiendavast rollidest.
Naine ei ole mehe koopia. Mehestumine on naiselikkuse reetmine.
Emadus on naise bioloogiline ja eksistentsiaalne au, mitte hobi kõikehõlmava karjääri kõrval, mida tuleb sotsialistliku maailmavaatega hambad tangis “ühildada”. Mees ei ole toksiline. Ta on kaitsja, toitja ja isa – rollid, mida ühiskond peab taas austama ja toetama. Pere ei ole rõhumise areen, vaid ühiskonna alusmüür. Terved lapsed kasvavad kõige paremini koos oma bioloogilise ema ja isaga.
Seda tuleb õpetada koolides, avalikus meedias ja kultuuris. Praegune soorollide ajupesu: “girl boss”, “toxic masculinity”, sugu on vikerspekter ja muu sarnane tuleb koolidest ja ülikoolidest halastamatult välja rookida. See on ideoloogiline mürk, mitte teadus. Nüüd kinnitab isegi lödipükside teadus ise, et see jura viib väljasuremiseni.
Kuidas kõrvaldada takistused sündimuse teelt? Inimesed on lapsi sünnitanud alati – viletsuses, sõdades, ilma pesumasinate ja riiklike toetusteta. Tänapäeva takistused on suures osas kunstlikud, eelkõige propaganda, mis ütleb naistele, et emadus on karjääri vaenlane ja et “sa ei ole veel valmis”. Tallinna linn ei ole ka valmis, aga keda see segab?
Lahendus on julgustav narratiiv – suur pere on edukas, auväärne ja rahvuslikult vajalik. Eesti rahvas peab ennast taastootma. Siin on eeskujuks religioossed ja traditsioonilised ühiskonnad, kellelt on palju õppida – amishid, mormoonid, Piiblimaa usklikud juudid ja teatud moslemikogukonnad. Nad ei kannata „soorollide ajupesu“ all ja nad sünnitavad. Nad on sünnitamise eksperdid.
Majanduslikud pidurid – eluaseme raske kättesaadavus, lapse kasvatamise kulu. Siin aitab Ungari näide, kuigi see pole imerohi: maksusoodustused laste arvu järgi, eluasemetoetused abielupaaridele, laen kustutatakse laste sünni järel, emaduse väärtustamine, mitte ainult lasteaia kohad. Oluline on suunata toetus tervele perele, mitte üksikemadele. Üksikemade toetamine riigi poolt loob stiimuli isa puudumiseks, mis toob kaasa laste väärastumise, pole isiklik arvamus, statistika on siin halastamatu.
Rahvusvaheliste uuringute (ISCWeB) ja Eesti Arenguseire Keskuse andmete järgi on üksikvanemaga peres kasvavad lapsed oma eluga vähem rahul kui kahe vanemaga peres kasvavad lapsed. Neil esineb rohkem depressiivseid sümptomeid, ärevust ja käitumisprobleeme. Tüdrukutel on suurem risk varajaseks seksuaalkäitumiseks ja lapsena rasestumiseks, poistel esineb rohkem agressiivsust, kooliprobleeme ja hiljem kuritegevust.
Psühholoogiline pidur – naised lükkavad sünnitust edasi kõrghariduse ja karjääri nimel. Lahendus: kultuuriline rõhk tuleb panna normaalsusele, et parim aeg
•
•
More laste saamiseks on 20ndate lõpp ja 30ndate algus. Riiklikult toetada koduhooldusraha väikeste lastega emadele, et nad ei oleks sunnitud kohe tööle naasma. Mehed peavad taas vastutama – varajane abielu ja pere loomine peab olema norm, mitte „ebaküpsus“.
Lääne tsivilisatsiooni “ravi” ei ole rohkem feminismi ega rohkem homoaktivismi ega rohkem raha üksikutele naistele. See on sama retsept, mis haiguse põhjustas. Õige diagnoos on: me oleme unustanud, mis on inimene, perekond ja rahvus. Ravi on tagasipöördumine loomuliku korrani – abielu, emadus kui au, isa kui autoriteet, lapsed kui kingitus ja kohustus. Juurte juurde tagasi, konservatiivsus elunormiks!
Eestis tähendab see konkreetselt EKRE pikka joont: toetada eestlastest peresid, mitte immigrantide sissetoomist iibe asemel; kaitsta lapsi ideoloogilise indoktrinatsiooni eest; teha pere majanduslikult ahvatlevaks just traditsioonilises vormis; ja rääkida avalikult, et rahvuslik ellujäämine eeldab, et eesti naised sünnitavad keskmiselt üle kahe lapse ja et see on normaalne, mitte “tagurlik” ega “kiviaegne”.
Ühiskonnad, kus sünnitatakse piisavalt, ei ole need, kus on kõige rohkem “võrdõiguslikkust”. Need on ühiskonnad, kus inimesed veel usuvad tulevikku, austavad loodust ja ei häbene olla mees või naine. Sellest peame õppima. Raha on abivahend. Rahvuslik, religioosne ja konservatiivne maailmavaade on ravim.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 25.05.2026
