Kui riigi palgale võeti sõjahirmu vähendamise ametnik, oli kohe selge, et nüüd keeratakse vint viimseni peale ja sõjahüsteeria muutub täielikuks paranoiliseks psühhoosiks. Tehtud. EKRE-l on alati õigus rubriiki tuleb nüüd lisada ka tähelepanek, et kui see droonipull siin edasi käib, siis läheb vant hullult närvi ja väljub kontrolli alt.
Kisa-kära idapiiri taga on märgatud mitmel pool maailmas. Reedene uudis ütleb, et Põhja- ja Baltimaad mõistsid hukka Venemaa desinformatsioonikampaania: “Põhja- ja Baltimaade välisministrid tegid reedel ühisavalduse, milles mõistsid teravalt hukka Venemaa ja Valgevene desinformatsioonikampaania ja valeväited seoses õhuruumi rikkumistega Põhja- ja Baltimaade piirkonnas.”
Selge see, et väikesed vennikesed peavad asjadest õigesti aru saama, kui suured isandad on juba oma kõva sõna öelnud, kolmapäevane uudis kõlas eriti rajult, Rutte ja von der Leyen astusid välja Balti riikide kaitseks: “NATO peasekretär Mark Rutte ja Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen astusid kolmapäeval välja Balti riikide kaitseks, keda Moskva süüdistas oma õhuruumi andmises Ukraina käsutusse Venemaale droonirünnakute korraldamiseks. Eesti, Läti ja Leedu kaitseks võttis sõna ka Tallinnas visiidil viibiv Kanada välisminister.”
Kanada peaminister ka pundis, mis sa veel tahad? Noo nii, aga põhiline alles tuleb, reede õhtuks oli asi ühemõtteliselt selge, Rubio peab Venemaa süüdistusi Balti riikide suhtes murettekitavaks: “USA
More välisminister Marco Rubio ütles reedel, et Venemaa süüdistuste kampaania Balti riikide vastu on murettekitav. Ta lisas, et USA More mõistab hästi, miks Balti riigid tunnevad end Venemaa süüdistuste tõttu ohustatuna.”
Kui kroonukeele lademetesse süveneda, siis leiame, et erinevate riikide avaldused on õige erinevad. See tooni erinevus on üsna tüüpiline ja paljutähenduslik. Balti riigid ja Põhjamaad ning Mark Rutte ja Ursula von der Leyen väljendavad end väga otseselt ja teravalt. Nad nimetavad Venemaad valetajaks, desinformatsiooni levitajaks, panevad talle otsese vastutuse hulkuvate droonide eest ning seovad kogu loo Venemaa agressiooniga Ukrainas. See on selge, konkreetne ja süüdistav keel.
Marco Rubio jääb diplomaatilisemaks ja ettevaatlikumaks. Ta tunnistab, et olukord on murettekitav, et Baltimaad tunnevad end õigustatult ohustatuna ja et see võib eskaleeruda millekski suuremaks. Aga ta ei hakka Venemaad avalikult valetajaks nimetama ega süüdista meie idanaabrit otseselt nagu eurooplased.
Kuidas erinevaid vaatenurki tõlgendada? Euroopa idatiiva riigid (eriti Eesti, Läti, Leedu, Poola, Põhjamaad) on otseses ohus ja seetõttu räägivad teravalt. Nad tahavad narratiivi kontrollida – Venemaa on selgelt agressor ja valetaja. Von der Leyen ja Rutte toetavad seda liini, sest praegu on Euroopas tugev surve idatiiva suunas.
USA More on aga globaalne suurriik, Ameerika (eriti Trumpi administratsiooni stiilis) arvutab riske teisiti. Nad ei taha anda Venemaale lihtsat propagandavõitu ega ettekäänet suurema eskaleerumise jaoks. Rubio “murettekitav” on klassikaline diplomaatiline keel, mis ütleb: “me näeme ohtu, me oleme mures, me jälgime, aga me ei taha praegu olukorda kuumaks ajada.” See on palju ettevaatlikum, kalkuleeritum toon.
Rubio esindab suunda, mis ütleb Euroopale: “teie olete ohus, teie peate rohkem panustama, me toetame teid, aga te ei saa igavesti ainult Ameerika sõjalisele jõule loota.” Seetõttu on toon pigem “me oleme mures” kui “Venemaa on kurjuse telg ja valetaja”. See on osaliselt ka surve Euroopale rohkem raha ja vastutust võtta. Seega on meil loota ainult oma nn kaitsetööstusele ja murdumatule võidutahtele, tõsi, ka üks Rumeenia hävitaja on andnud oma panuse.
See muster on ühtaegu teretulnud kuid ebapiisav. Positiivne on see, et Baltimaad ja Põhjamaad suudavad endale narratiivi dikteerida ning isegi von der Leyen ja Rutte räägivad seekord selget juttu. See näitab, et piiririikide häält on kuulda võetud. Ent kui me ei kuule Jeeriku pasuna üürgamist, siis on lõugamisest vähe abi.
Samas on Rubio reserveeritud toon meeldetuletus, et Ameerika riiklik huvi ei ole identne Eesti riikliku huviga. USA More tahab vältida suuremat sõda, hoida Hiinat silmas ja suruda eurooplasi rohkem panustama. “Murettekitav” on ilus sõna, aga see ei asenda löögivõimelisi Ameerika vägesid Baltikumis, püsivaid baase, raskerelvastust ega tugevamat heidutust.
Euroopa idatiib ulub nagu ratta peal, Ameerika seevastu räägib ettevaatlikult. See on täiesti normaalne. Aga meie jaoks loeb lõpuks ikkagi tegelik sõjaline jõud ja valmisolek ehk plaan B, mitte see, kes kõige valjemalt Venemaad valetajaks nimetab.
Seetõttu peab lihtsa eestlase seisukoht olema järjekindel: me tervitame tugevat retoorikat, veeregu pead ja per…ed, aga nõuame, et sellele järgneksid konkreetsed sammud – rohkem NATO vägesid, kõrgemate kaitsekulude muutumine reaalseks kaitsevõime tõusuks ja minu poolest kasvõi kraavid ja punkrid idapiiril. Ilma selleta jäävad nii “murettekitavad” kui karmilt süüdistavad avaldused lihtsalt õhu võngutamiseks.
Teema lõpetuseks toon ühe kurva ja kujuka näite ajaloost. USA More esimene kaitseminister James Forrestal suri 22. mail 1949. aastal pärast kukkumist Bethesda mereväehaigla 16. korruse aknast. Lugu on siiani segane, aga selge on see, et president Truman surus eriti jõuliselt kaitseministriks oma kampaania rahastajat Louis A. Johnsonit.
Forrestal keskendus Nõukogude Liidu agressioonile ja USA More sõjalisele valmisolekule, Louis A. Johnson aga kaitsekultuste drakoonilisele kärpimisele. President sai oma tahtmise, oma tahtmise sai ka Johnson. Tulemuseks oli USA More hävitav lüüasaamine Korea sõja alguses ja pooletoobise Johnsoni vallandamine õige pea.
Euroopas on juba juhtunud sarnased arengud, kohalikud Forrestalid on hulluks kuulutatud ja koonerdavad Johnsonid on muutnud kaitsevõime naljanumbriks. Hävitav kaotus on veel juhtumata, aga sellest pole pääsu. Kes on tegelikult hull, on juba ammu selge.
Forrestali öökapilt leiti Sophoklese tragöödiast “Aias” (Ajax) pärit värsid, midsa peeti tema hüvastijäru kirjaks, aga hiljem selgus, et need on hoopis kellegi teise käega kirjutatud, õpetlikud on klassiku sõnad aga nii või teisiti:
Kui inimest vaevab vaimuhaigus,
on tal parem puhata varjude riigis,
kui elada edasi siin, kandes rasket koormat.
Sest tema, kes varem oli kreeklaste seas suurim,
ei tunne enam ära omaenda mõtteid,
vaid hulkub ringi üksilduses ja pimeduses.
Oh, õnnetu isa, milline kurb teade sind ootab –
sinu poja kohutav saatus,
millist pole näinud ükski teine põlvkond.
Parem on surra ja kaduda igaveseks,
kui elada vaimust murtuna,
olles vaid vari oma endisest kuulsusest.
Meile pole vaja Euroopa hullumeelsest varjukuju, piisab Juhan Liivi “Varjust”. Kui sul on kõrini enesehävituslikust vaimuhämarusest, sõjahullusest ja kahtlastest droonidest, siis vali Sven Sildnik Riigikokku. Vali paberil, vali õigel päeval, vali elu!
( : ) kivisildnik,
Sisepaguluses 23.05.2026
