• Oma abikaasat päästes andis Harry Teffel julgeolekule jah-sõna.
• Vanemuise parteikoosolek vallandas Teffeli punavõimu laimamise eest.
• Näitleja saadeti karistuseks tööle tapvasse vasekaevandusse.

Nõukogude julgeoleku jõhkra surve all agendiks hakanud Harry Teffel ei täitnud ülesandeid ja rääkis lõpuks enda värbamisest ka teistele.

Oktoobris 1944 sai Vanemuise teatri pianist, kontsertmeister ja näitleja Harry Teffel kutse ilmuda Tartu «Halli majja» Riia maanteel, kuhu juba 1940. aasta augustis oli asunud kurikuulus NKVD – julgeolek. Selles esinduslikus, alles 1939. aastal valminud viiekorruselises kivihoones, tööstur Oskar Sõmermaa majas, oli ruumi laiutada. Majaomanik oli ju kogu perega 14. juunil 1941 Venemaale küüditatud.

Ilmuda tuli keskööl – see tõstis pinget veelgi. Rünnak artistile oli maruline: Kas Saksa hümni mängisid? Käisid teatrigrupi juhina Leningradi all rindel Saksa ohvitseridele ja sõduritele kontserte andmas? Nende sõjaväehaiglates esinemas? Aga meie kalli riigijuhi teotamine teatrilaval? Selle kõige kohta on üks kindel termin: kodumaa reetmine! Riik on ju veel sõjaseisukorras – see tähendab karistuseks kuuli!

Ohtlik süütõend lüüakse lauale

Ründajad käisid välja trumpässa: Postimees, 2. jaanuar 1942, «Vana-aasta õhtu Vanemuise teatris». «Sega-eeskavaline õhtu, päevakohaselt sisukas ja mitmekülgne vana-aasta õhtu […]. Me nägime kohe eesriide avanedes suurt raadio- ja kaugnägemise aparaati. Huvitavaks kujunes moment, kui lavale aparaadi ette ilmus aparaadi ehitaja, konfereerija, lõbusalt leidlik raadio-diktor Harry Teffel, kes otsustas Vana-aasta õhtu puhul salaja kuulata ka Moskvat, et näha-kuulda, mida seal tehakse. […] Läbi mürskude kauge lõhkemise ja jorina «Moskva moja» nägime Stalinit istumas 2 vahiposti vahel, tema taga taamal tulekuma, ees kummalgi pool kotti pistetud Vorošilov ja Timošenko. Hugo Raudsepa loodud teravmeelse tekstiga episood arvatavast Moskva praegusest elust väärib tingimata kordamist… Lustilise peo lõpetab konfereerija Harry Teffeli õnnitlus Vanemuise teatri nimel publikule ja see on juba 1. jaan. 1942, orkester mängib veel publikule uljast saatemarssi.»

Jah, kellele marss, kellele vangirauad. Asi oli rünnatavale naljast kaugel.

Näitleja püüdis end kaitsta – pole kordagi püssi kätte võtnud, kedagi tulistanud, ammugi siis veel punaarmeelasi. Teatrit tehakse ju iga valitsuse ajal, tehti juba tuhandeid aastaid tagasi. Tema ülesastumisi laval või rindel tuleb võtta estraadina. Ta valiti rindegastrollide jaoks välja just saksa keele hea oskamise pärast.

Survestamise käigus anti märku ka võimalusest näidata üles meeleparandust, tegusat patukahetsust meiega koostööd alustades. Siis on asjal hoopis teine jume: meie aitame sind, sina aitad meid. Ähvarduste kõrval oli omal kohal ka meelitamine: sul on saksa keel suus, kui töö laabub, saadame su Moskvasse väljaõppele, sealt lähetatakse sind juba Saksamaale samas liinis. Meiega on kõik teed lahti, jõuad kaugele, hoopis teine tulevik.

Harry Teffel pidas võitlust nii elus kui ka lavalaudadel. Teffel Thybaltina (vasakul) Vanemuise lavastuses «Romeo ja Julia» (1946). Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Töödeldav tõrkus, põikles. Küsis mõtlemisaega, nii saatuslikke otsuseid elus ei saa teha kannapealt. Survestajad leebusid. Seekord lasti koju. Näitlejat muidugi rahule ei jäetud. Kui palju kordi kohtuti, kus kohtuti, kriminaaltoimikust ei nähtu. Küll tunnistas Harry Teffel oma hilisemates vanglakaebustes, et jah-sõna väljapressimisel kasutasid hingepüüdjad veel üht kuratlikku käiku: rindekontsertidest vaenlastele võttis ju osa ka sinu armastatud naine, Vanemuise baleriin ja näitleja Velda Otsus. Oma keeldumisega hukutad ka tema, tõmbad kogu perele kriipsu peale. Vali! Teffeli kahjuks hinnati ka fakti, et tema vanem vend Villem oli põgenenud koos sakslastega ja jõudnud juba Rootsi.

Agent «Juhan»

Saatanale kolme veretilga andmine, salajase agendi staatusse astumine, toimus märtsis 1945 varjunime Juhan all. Need andmed leiame toimiku lõpust, pitseeritud ümbrikust märkega «eriti salajane».

Teffel sai julgeolekult instruktsioonid. Ülesanne nr 1: välja selgitada nõukogudevastane element Vanemuises. Selleks rääkida usutavalt, väikestes gruppides, halvustavalt, riigivaenulikku juttu, panna tähele kolleegide reageeringud ja nähtust-kuuldust ette kanda.

Oli ka konkreetsemaid sihtmärke. Miskipärast huvitasid julgeolekut ka teatri juunikommunistist juhi Kaarel Irdi meelelaad ja veendumused. Temale ligipääsuks nimetas agendijuht Teffelile ka kanali: Vanemuisest Tallinna kolinud näitleja Ilmar Tammur, kes sai peavarju Irdi korteris Tallinnas.

Teine konkreetne sihtmärk oli TRÜ võõrkeelte kateedri õppejõud Leopold Kivimägi. Viimane oli küll 1941. aastal mobiliseeritud Punaarmeesse, kuid kodanlikul ajal oli viibinud keelepraktikal Saksamaal ja Inglismaal. Kuna Teffel töötas teatritöö kõrval ka TRÜ kehakultuuriteaduskonnas, loodeti temalt kergemat kontakti loomise võimalust.

Harry Teffeli abikaasa, Vanemuise ja hiljem Eesti Draamateatri näitleja Velda Otsus lavastuses «Tabamata ime», 1952. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

Nii elu kulgeski. Teffel ei hoidnud end teatris tagasi vene korra ja punaste valitsuse kirumisel. Selleks ei pidanud ta näitlema. Seda ei teinud ta mitte käsku järgides, vaid oma südamehäält kuulates. Agendijuht oli aga rahulolematu: «Temale antud ülesanded jättis süstemaatiliselt täitmata ja kohtumistest hiilis kõrvale mitmesugustel alusetutel ettekäänetel.»

Välk lööb sisse omas majas: teatrist tänavale

Harry Teffeli retoorika punavõimu ja nende juhtide aadressil oli talumatu nii mõnelegi teatri ideelisele kommunistile või muidu vasakpoolsele. Näitleja Teffel võeti pihtide vahele omade ringis. 5. augustil 1948 toimus Vanemuise parteiaktiivi koosolek, kus arutati Teffeli käitumist.

«Leida Ird: Mulle näib, et Teffel üldsegi ei püüa varjata oma nõukogudevastast iseloomu. Me kõik teame tema tegevust okupatsiooniajal. Väga halb on see, et Teffel kritiseerib kõike teravalt, viies asja ikka ja jälle poliitilisele pinnale… Meie ei nõua, et inimesed kasvaksid üle öö kommunistideks… Antud juhul on aga minu meelest tegemist kommunistide ja riigikorra kuritahtliku laimamisega. Teffelile on antud võimalus töötada, kuid ta on neid võimalusi kuritarvitanud.

Vilja Väljaots: Kuna Harry Teffel ei sobi nõukogulikku kollektiivi, siis tuleb tal lahkuda.

Edgar Sõõro: Teen ettepaneku tagandada Harry Teffel kui kõlbmatu teatritööline.

1. Teffel vaikib pikalt… siis: Minu ainuke süü on selles, et mul oli häbematut julgust öelda välja seda, mida teised ainult mõtlevad, aga ei julge väljendada. Mina räägin seda, mida mõtlevad tõelised kunstnikud.»

Koosolek otsustas «teha ettepanek sm. dir. K. Sahale kõrvaldada Teffel teatrikoosseisust kui nõukogulikku Vanemuist kahjustav tööline». Sellega ei olnud loole veel punkt pandud.

Karmist otsusest lööduna suundus süüdlane pärast koosolekut teatri partorgi Linda Kriguli kabinetti, kus tegi teatri kunstilise juhi, kommunist Leida Irdi (lavanimi Epp Kaidu) juuresolekul ülestunnistuse ja valgustas agent «Juhani» värbamislugu. Naiivsed naiskommunistid otsustasid agendi väidetele kinnitust küsida otse «Hallist majast». Loomulikult polnud need mehed agent «Juhanist» kuulnudki, puhas fantaasia ja luuletamine.

Vangirauad ja laagriaastad

Juba 11. augustil 1948 löödi Teffelil kui riigisaladuse avalikustajal käed raudu. Nüüd läks kõik libedalt: läbiotsimine, vara arest, keldrikong «Hallis majas». Süüdistus: «riikliku saladuse, MGB ühe töövormi dešifreerimine».

Halli maja keldris Tartus hoidis julgeolek kinni Teffelit ja paljusid teisi eestlasi. Pildil on maja aastal 1939 ehk aastapäevad enne, kui selle võttis NKVD oma valdusse. Ka sõja järel oli see nende käes. Foto: Elmar Kald/TÜ muuseumi fotokogu

Tunnistajad on julgeolekumeestel lähedalt võtta. Ülekuulamisele kutsuti:

Linda Krigul, partei liige 1944. aastast, teatri partei-algorganisatsiooni sekretär: «Harry Teffel … nimetas nõukogude korda rämpsuks ja nõukogude valitsust pättide kambaks, mainis ka Stalini nime.»

Leida Ird, partei liige 1940. aastast, teatri kunstiline juht: «L. Lehtmelt sain teada Teffeli laimavaid väljendeid gastrolli ajal Kohtla- Järvele. Pärast koosolekut sm. L. Kriguli kabinetis, kus olin ka mina, rääkis oma agenditööst ja selle ülesannetest.»

Leonid Lehtme, Vanemuise näitleja: «1948. a. jaan. gastrollil Kiviõlis rääkis Harry Teffel, et nõukogude inimesed on kerjused, nimetas ka halvustavalt Stalini nime. Küsis minult, kas olen kommunist, parteisse astunud? Vastasin – ei. Tema mainis – «Hästi teed, kommuniste varsti puuakse, see valitsus kaua ei kesta».

Julged ja tubli vanemuislased – Vambola Kurg, Leida Lepik, Alice Tirol – ruttasid aga appi kolleeg Velda Otsusele. Mees oli juba hundi suus, nüüd ähvardas kaasat purupaljaks jäämine (kogu perekonna vara oli ju arestitud). Naise vara õnnestuski päästa, välja arvatud uhke pianiino.

«Juhani» peremehed ei saanud lubada Harry Teffeli kriminaalsüüdistuse avalikku arutelu, see suunati kinnisele, tagaselja otsustamisele NKGB erinõupidamisel Moskvas. Otsus tuli 1. detsembril 1948: 10 aastat vangilaagrit pluss kogu vara konfiskeerimine.

1953. aastal Stalin suri. Miljonid vangid ootasid amnestiat, kirjutasid taotlusi, ka Harry Teffel. Ta on juba ühe katse teinud, ei vedanud, määratud aastaid peeti «ärateenituks», küll aga leiti, et vara arest oli isegi tolle aja seaduste järgi liiast. Teffel oli juba Magadanis, polaarjoone taga (kutsuti vangide surmapooluseks) ringi ära käinud, nüüd rügas Kasahstanis Džezkazkani vasekaevanduses.

Järgmine kord oli kaebusega rohkem õnne – 21. novembril 1955, pärast seitset aastat ja kolme kuud «ümberkasvatamist», avanesid vangilaagri väravad. Kas ta ruttas rongile? Kahjuks ei. Näitleja hing ja veri ihkas lavale.

Tulla Tartu, kus teda Vanemuise lavale, veel enam, isegi uksest sisse poleks lastud? Olla linnas kõigest tuntud näitleja ja baleriini mees – seda ei lubanud tema mehelik eneseuhkus. Ta otsustas paremaid aegu oodata, seni vastu pidada Kasahstanis. Palus vaid abikaasal Velda Otsusel saata talle järele akordion. See palve täideti. Muusikud on igas riigis ja iga valitsuse ajal endale leiva lauale jõudnud teenida.

Proloog

Kahjuks oli vabanemine Harry Teffeli jaoks toimunud liiga hilja, vasekaevandused olid halastamatud. Olen vangilaagrite veteranidega vestelnud: kivisöetolm tuleb kopsust välja, küll musta rögaga, aga sisse ei jää. Vasemaagi tolm aga välja ei tule, kinnistub kopsudesse, see on kindel minek. Harry Teffel Eestisse ei jõudnudki – ta kustus kõigest 47-aastaselt Kasahstanis, 1957. aastal.

Harry Teffel rehabiliteeriti perestroika ajal täielikult kui aluseta süüdimõistetu. Helistasin 1987. aastal sel puhul Velda Otsusele ja palusin intervjuud saatuslike aastate kohta.

Auväärne proua ütles otse: ma olen alati keeldunud igasugustest intervjuudest, mina ütlesin kõik, mis mul öelda oli, lavalaudadelt, aga nii olulises küsimuses nagu oma noorusearmastuse, abikaasa Harry Teffeli saatuse küsimuses ma nõustun. Me kohtusime. Ta elas Narva maanteel ühes Moskva olümpia ettevalmistamise käigus valminud uutest majadest. Võtsin kaasa Tartu julgeolekumeeste poolt kokkuklopsitud Teffeli toimiku.

«Esinesin Vanemuise kontserttrupi koosseisus Saksa sõjaväeosadele Gatšinas ja Puškinos. Kõlistasime Vene keisrinna kristallpokaale kokku näitlejate vastuvõttudeks korraldatud bankettidel. Meid väga oodati ja tänati rindemeeste poolt. Kord sattusime ka eesliini läheduses Vene katjuušade tule alla. Aga tänu nendele rindesõitudele ei tülitatud mind kordagi parteisse astumise ettepanekuga. Seda nõiajahti, mis Vanemuises toimus pärast-sõja-aastatel, on parem mitte meenutada. Mul on, millega võrrelda, olen töötanud Vanemuises nii Eesti Vabariigi kui Saksa okupatsiooni aegadel, ei kannata võrdlust.»

Velda Otsus töötas pärast Vanemuise teatrit Tallinna Draamateatris, olles teatrilaval ühtekokku 50 aastat. Ta suri 2006. aastal. Talle oli antud pikk elutee, 93 eluaastast jäi nädal puudu.