Reformierakonna esimees Kristen Michal viitas oma hiljutises erakonna kongressil peetud kõnes “konservatiivsele kaheksajalale”, mis ähvardab Eestit oma haarmeisse võtta, pidades seejuures silmas peale järgmisi valimisi võibolla võimule tulevat Isamaa, Keskerakonna ja EKRE kooslust.

Teise liberaalse koalitsioonipartneri, Eesti 200 esinaine Kristina Kallas hoiatas avalikkust samuti populistlike ja konservatiivsete jõudude võimuletuleku eest, kes soovivat tema sõnul Eesti arengut tagasi pöörata ja seisma panna.

Liberaalses leeris käib seega aktiivne konservatiivse “kurjuse telje” konstrueerimine. Isamaa juhitud Eestist püütakse juba ette manada pilti, kui Viktor Orbáni Ungari reinkarnatsioonist Läänemere kallastel: demokraatia hääbub, vähemusi hakatakse taga kiusama, lääne asemel suunatakse pilk itta jne. Miks liberaalsed jõud seda teevad? Kui palju on selles tõetera ning kas seda tõesti usutakse?

Kõigepealt motiividest.

Reformierakonnale ja Eesti 200-le oleks ülimalt ebamugav, kui järgmise aasta valimiste põhikonflikt keskenduks majandusele, maksupoliitikale ja senise valitsuse hakkamasaamisele. Majanduse vallas pole neil nelja aastaga ju mingeid edulugusid ette näidata. Maksupoliitilisi arutelusid ei soovi nad pidada juba seetõttu, et see paneb nende varasemad otsused rünnatavasse positsiooni.

Lisaks ei suuda kumbki erakond endi jaoks lahendada küsimust, kuidas praeguse maksusüsteemi juures, mida nad ise peavad suureks edulooks, efektiivselt riigikassat täita. Avatud ja tabudest vaba maksudebatti nad aga pidada ei soovi, vähemalt Reformierakond mitte. Seega, kuna majandus ja maksud on välistatud, püütakse iga hinna eest valimisdebatti ennetavalt nihutada väärtuskonfliktile.

Potentsiaalsele liberaalide valijale maalitakse pilti peaaegu viimsepäeva võitlusest, kus ühel pool on liberaalsed ja progressiivsed jõud, kes toetavad demokraatlike vabadusi, õiglusriiklust, ei ahista vähemusi, on tulevikuusku, tehnoloogiliselt progressiivsed ja, mis kõige olulisem, läänemeelsed ning meie seniseid liitlassuhteid säilitavad.

Neile vastandub EKREIKE konservatiivne “kurjuse telg”, mis on kõike vastupidist: nende eeskujuks on Orbáni Ungari mitteliberaalne demokraatia, avalik ruum allutatakse konservatiivsetele väärtustele, naiste ja vähemuste õigused satuvad löögi alla, oligarhia pääseb võimutsema, Eesti arengus püütakse kell tagasi pöörata ning kõikvõimalikke uusi tehnoloogiad, olgu need siis rohetehnoloogiad või tehisintellekt, vaadatakse umbusuga.

Loomulikult püüab see seltskond meid kaugendada traditsioonilistest Euroopa liitlastest, olla võimalikult meele järgi Donald Trumpile või lausa, “Kremli ukse taha kraapima minna”, parafraseerides välisminister Margus Tsahkna sõnu.

Eelpool toodud konservatiivse “kurjuse telje” konstruktsioonis on kaks huvitavat retoorilist võtet, mis lubavad ka kaudselt hinnata, kui tõepärased sellised hoiatused ikka on.

Esiteks pannakse kõik kolm parteid kokku, eeldades, et Isamaa, Keskerakond ja EKRE on maailmavaateliselt kõik üks ja seesama punt. Eesti poliitikat veidigi jälginud inimene ju teab, et tegelikult see nii ei ole. Isamaa mõõdukas konservatism, Keskerakonna etnilise partei jooni omav liberalismi ja konservatismi kummaline segu ja EKRE parempopulism ei moodusta ühtset tervikut. Juba varasem EKREIKE valitsus näitas, et pinged on sellesse kooslusesse ette sisse kirjutatud. Ja praegu pole garantiid, et nad sooviksid taas koos valitseda, kuna eelmises kogemuses oli palju hoitavat.

Teiseks, liberaalid kannavad kõik selle, mis on EKRE, sujuvalt Isamaale ja Keskerakonnale üle ja see ongi tegelikult kirjeldatud hirmutamistaktika tuum. Jah, EKRE imetles varjamatult Orbáni Ungarit, EKRE soovib piirata mitmete vähemusgruppide õigusi ning laiali saata ERR-i, EKRE hülgaks Euroopa Liidu Trumpi Ameerika kasuks jne.

Isamaa ega Keskerakond pole seni midagi taolist kuulutanud. Arvestades mõlema erakonna ajalugu ja ka nende endi praeguse valijaskonna üsna lahknevaid ootusi neis küsimustes, siis ausalt öeldes ei pea ma Isamaa ja Keskerakonna üksühest ekrestumist ja orbaniseerumist lihtsalt võimalikuks. Et see toimuks, peab Eesti poliitika taustsüsteemis ja sisedünaamikas midagi väga olulist muutuma.

Niisiis, need, kes siiralt usuvad, et Urmas Reinsalust võib saada Eesti oma Viktor Orbán ja Isamaast uus Fidesz, võiksid tõesti liberaalide hoiatusi konservatiivsest “kaheksajalast” täie tõsidusega võtta. Need, kes kahtlevad, võiksid seda lihtsalt vaadata, kui ühe poliitilise tiiva meeleheitlikku katset eelseisvast võimalikust kaotusseisust päästa, mis veel päästa annab.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.