Kogutud lood koondas ta raamatusse “Varjamise tulevik”. “Üritades mõista Ida-Virumaa inimesi, üritasin ma tegelikult mõista iseennast. Mingil hetkel mõistsin, et tegelen iseenda ja ka inimolemuse uurimisega,” meenutas Martínez saates “Pealtnägija”.

Inimolemust lahates selgus, et valdav osa intervjueeritavatest peab end küll eestlasteks, ent veidi isemoodi. Ida-Virumaa elanikud tajuvad end vaatluste põhjal osana laiemast Euroopa ruumist, varjamata sealjuures oma pärandit. Kohalike enesemääratlust mõjutab tugevalt soov kanda edasi nii emakeelt kui ka põlvkondlikku mälu. “Nad tahaksid olla eestlased, tundmata häbi oma esivanemate ja nende tegude pärast,” sõnas Martínez. 

Selleks, et mõista elanike varjatud mõtteid ja suhet oma juurtega, pööras antropoloog tähelepanu just suletud nurgatagustele. Välismaise meedia lihtsustatud käsitlused Narva saatusest on kohalikud sageli umbusklikuks muutnud. Seepärast pakuvad keldrid turvalist keskkonda, kus puudub surve vastata ametlikele ootustele. “Need on ruumid, kus nad ei karda, et neid liigitatakse “venelasteks” või “eestlasteks”, millegi poolt või vastu,” selgitas Martínez. 

Hirmude hajutamiseks kulus hispaanlasest teadlasel palju aega. Kohalike usaldust aitasid võita neutraalne taust ning hispaania More aktsendiga vene keel. Samal ajal heitis uurija välisajakirjanikele ette, et nad eiravad piirkonna olemust ning levitavad negatiivseid stereotüüpe. “Kui ma kuulen rahvusvahelises meedias väiteid, et “Narva on järgmine” või et “vene vähemus ei taha eesti keelt õppida”, siis nad eiravad olukorra keerukust. Eelkõige seetõttu, et nad ei käi kohapeal ega räägi inimestega. Kui nad ka tulevad Narva, siis on see lühike ühepäevane reis,” rõhutas Martínez.

Pikemat kirjalikku intervjuud Francisco Martínezi saab lugeda Novaatoris.