Vaimse heaolu ala erinevatel üritustel võib Trofimovi sõnul aidata inimesel muutuda teadlikumaks iseendast, oma vaimsest tervisest ja sellest, mida ta tegelikult vajab. „Tänu vaimse heaolu alale saavad inimesed, rohkem teadlikuks iseendast, oma vaimsest tervisest, oma vaimsusest. Samuti saame me pakkuda tööriistu, mille abil endaga paremini hakkama saada, kuidas ennast paremini lõdvestada ja kuidas leida taas tasakaal.“
Kohalolu tähendab iseendaga uuesti ühenduse loomist
Trofimovi jaoks tähendab kohalolu eelkõige taasühendumist iseendaga. Tema sõnul tekivad stress, ärevus ja depressiivsus sageli sellest, et inimene on iseendast eemaldunud. „Kohalolu tähendab iseendaga uuesti ühendumist, sest stress, ärevus ja depressioon tekivadki selle tagajärjel, et me oleme iseendast väga kaugele läinud,“ selgitab ta.
Kohalolu ei ole tema sõnul keeruline kontseptsioon, vaid väga praktiline oskus: õppida märkama, kuidas me hingame, mida oma kehas tunneme, kus on pinged ja kuidas end rohkem usaldada ning lõdvestada. Trofimov usub, et paljud inimesed on harjunud elama liiga palju oma peas. Mõistus aitab küll tööd teha, analüüsida ja otsuseid langetada, kuid meie keha vajab samuti tähelepanu. „Pea on selleks, et teha mõistusepõhiseid tööasju, aga ka meie keha vajab tähelepanu.“
Kui keha märguandeid pikalt eirata, võivad inimesed jõuda aga seisundisse, kus nad on juba ammu sisemiselt pinges, kuid jätkavad endiselt mõistuse jõul edasi liikumist. „Kui me endale piisavalt tähelepanu ei pööra, siis muutub keha väga ärevaks, läheb pingesse ja stressi. Siis ei pruugi me isegi märgata, et oleme juba ammu punases, aga mõistusega ajame ikka asju edasi.“
Allasurutud emotsioonid jäävad kehasse
Trofimov rõhutab, et emotsioone ei ole mõistlik alla suruda. Kui me oma tundeid ei märka, vastu ei võta ega läbi ei tunne, jäävad need tema sõnul kehasse kinni. Ta võrdleb allasurutud emotsioone palli täispumpamisega. Iga tunne, mida inimene ei luba endal tunda, lisab justkui õhku juurde. Allasurutud emotsioonid võivad aga väljenduda kehapinge, ärevuse ja ka füüsilise enesetunde halvenemisena. Lahendus algab sellest, et inimene jääb tunde tekkimise hetkel kohale ega püüa seda eemale lükata. „Kui märgata seda, mis meie sees toimub, saab toimuda ka kiire vabanemine. Mida kauemaks see tunne või emotsioon su kehasse jääb ning mida rohkem sa sellega harjud, seda keerulisem on seda hiljem ka vabaks lasta,“ selgitab ta.
