Projekti üks eesmärk on leida tasakaal maaparanduse ja veekaitse vahel. “Otsime lahendusi, kuidas hooldada ja arendada maaparandussüsteeme nii, et muld ja mets püsiksid parajalt niisked, kuid looduse seisund samal ajal säiliks,” ütles ta.
Maaparanduse üldine eesmärk on pinnast kuivendades vähendada liigniiskust metsa- või põllumaadel, et puud ja taimed kasvaksid paremini. Eestis on maad kuivendatud aastasadu ja erinevad maaparandussüsteemid katavad meie maismaa pinnast üle 30 protsenti.
Tubli sõnul on umbes 60 protsenti Eesti põllumaast kasutusel just tänu maaparandussüsteemidele, kus umbes meetri sügavusele põllu alla paigaldatud torud koguvad liigse vee kokku ja suunavad selle kraavidesse. Metsamaad kuivendatakse kraavide abil.
“Edasi voolab vesi eesvooludesse. Need on suuremad peakraavid või süvendatud jõe- ja ojalõigud, mis koguvad liigvett ning juhivad selle suurematesse veekogudesse,” selgitas ta. Olulisemate eesvoolude hooldamise eest vastutab maa- ja ruumiamet.
Seniseid maaparandusvõtteid tuleb muuta
Tänapäeval uusi maaparandussüsteeme eriti juurde ei ehitata, sest toetusmeetmeid nende rajamiseks ei ole. Seega hooldatakse peamiselt olemasolevaid. Kliimamuutuste tõttu sagenevad valingvihmad tähendavad aga suuremat koormust eesvoolule, mis peab suutma suurt kogust vett kiiremini ära juhtida.
Teisalt sagenevad ka põuased perioodid, mis tekitab vajaduse vett säilitada, mitte ainult ära juhtida. “Veerežiimi kahepoolne reguleerimine tähendab, et põua ajal hoitakse pinnases vett kinni ja kui on vaja, siis juhitakse vett ära. Kevadise pika põuaga, kui seemned vajavad idanemiseks vett, on otstarbekas seda pinnases kinni hoida. Need tehnilised rajatised nõuavad teadlikku, oskuslikku kasutamist ja pidevalt jälgimist,” selgitas Tubli.
Alanud projekti käigus katsetatakse nelja pilootala eesvooludel keskkonnarajatisi, mida varem pole Eestis kasutatud või on kasutatud väga vähe. “Me kujundame voolusänge ja korrastame suudmeid viisil, et näiteks setted ei saaks nii palju liikuma või vett saaks ajutiselt maastikus hoida, et just liigsed toitained ja saasteained kinni püüda,” ütles ta.
“Projektis on oluline, et sobivasse kohta tehakse just õiget tüüpi keskkonnarajatis, mis arvestab konkreetselt selle paiga vajadust ja olukorda. Teine eesmärk on leevendada maaparandustööde mõju elustikule,” rääkis Tubli.
Maaparandussüsteemide keskkonnarajatiste ekspert Rasmus Suik rääkis, et viimase kümne aastaga on valdkond palju arenenud ja uusi lahendusi juurde tulnud. “Settebassein ja puhastuslodu on mõeldud hajukoormuse ja erosiooniohu korral. Neid tuleks projekteerida eesvoolule või kuivenduskraavile,” lisasta.
Settebassein püüab kinni kraavidest liikuva sette. “On olemas lahendused, et kraav kaevatakse laiemaks ja sügavamaks ning kujundatakse settebasseiniks, kus voolukiirus väheneb ja liivaosakesed hakkavad välja settima,” tõi ta näiteid juba kasutusele võetud lahendustest.
Puhastuslodu on mõeldud bioloogiliseks puhastuseks ja seal eraldatakse vette sattunud toitaineid. “Puhastuslodusid on Eestis palju vähem kui settebasseine, sest nende mõõtmed on suured ja neid on tulenevalt maakasutusest keeruline rajada, sest see nõuab suhteliselt suurt maa-ala,” rääkis ta.
Abiks on ka kraavilaiendid ja kraavidesse rajatavad põhjapaisud, mis tekitavad sügavama veega kohti, et tagada elupaiku konnadele ja muule vee-elustikule. Samuti on võimalik rajada ojade ja jõgede põhja koelmupadjandeid, et taastada kalade looduslikke kudemistingimusi.
Suik rääkis, et RMK on võtnud eesmärgi kõikjale oma metsakuivendussüsteemidele rajada hoolduste käigus kraavilaiendid ja leevendusveekogud. Möödunud aastaga rajati juba tuhatkond kraavilaiendit.
Ta leidis, et maaparanduse valdkond on muutumas ja üha enam liigutakse keskkonnahoidlike lahenduste suunas. “Projektides pööratakse järjest rohkem tähelepanu keskkonnakaitsele. Näiteks kümme aastat tagasi olid keskkonna peatükid projektides päris õhukesed. Loetleti üles kõik keskkonnakaitselised piirangud ja kuidas nendega on arvestatud,” kirjeldas ta.
“Tänaseks on jõutud selleni, et kui me koostame maaparandussüsteemide projekti, millele on näiteks maa- ja ruumiamet väljastanud projekteerimistingimused, siis nendes projektides tuleb keskkonnakaitse peatükis tuua välja praktiliselt kogu info. Amet saab selle põhjal otsustada, kas keskkonnamõju eelhinnangu koostamine on vajalik või mitte. Mõne väiksema kuivendusvõrguga projekti puhul võib see keskkonnapeatükk olla sama paks kui kogu ülejäänud projekt,” selgitas Suik.
Tartu Ülikooli vooluveekogude ökoloogia nooremteadur Jürgen Maidla sõnul on püüd leida maaparandajate ekspertiisi ära kasutades praegustest praktikatest loodussõbralikumaid lahendusi tervitatav. Keskkonnarajatised peaksid toetama elurikkust. Ühtlasi peavad need tagama vooluveekogude loomuliku toimimise: veekogud peavad suutma elustikku hoida, vett puhastada ja maastikus talletada.
Ta tõdes, et rääkides maaparanduspraktikate muutustest riigiülesel skaalal, leidub ka skeptikuid. “Kindlasti on seal palju uskumusi või vanu praktikaid, mis on aastaid kasutuses olnud. Muutus ei pruugi tulla kergelt. See nõuab katsetamist ja pidevat mõtete põrgatamist ökoloogide ja maaparandajate vahel,” sõnas ta.
Vooluveekogude toimimiseks on vajalikud looduslähedasemad lahendused
Maastikukuivendus on Eesti keskkonda väga palju muutnud ja Maidla sõnul on seetõttu kannatada saanud liigid ja ökosüsteemid, mis vajavad märgalasid. Looduslikult on ojad ja jõed hästi mitmekesised paigad, need on looklevad, muutliku sügavuse ja erineva põhjaga.
“On kohti, mis on madalate kallastega, mille vesi korra aastas üle ujutab, on vahelduvus vee sügavustes, kruus vaheldub liiva ja mudaga, vahepeal on vette kukkunud puutüvesid või hajutatult kive. Niisugune varieeruvus loob eeltingimused, et see sobib hästi paljudele erinevatele elustikurühmadele,” kirjeldas ta.
“Kuivendamise pikaaegne praktika olnud see, et veekogu tehakse sirgemaks, sellele antakse ühtlane trapetsikujuline läbilõige ja seal ei ole enam vana kaldametsa. Suur erinevus ongi selles, et see elupaik on hästi ühetaoline ja ta ei sobi nii paljudele vee- ja kaldaelustiku liikidele,” lisas Maidla.
Muudetud vooluveekogude puhul tekitab probleeme ka vähenenud isepuhastumisvõime. “Ühelt poolt ei kandu looduslikult vesi nii kiiresti ära ja mikroobidel on kauem aega seda puhastada, aga teisalt toimub looduslikus veekogus pidev veevahetus sängis voolava vee ja maapinnas oleva vee vahel, mille käigus see oluliselt puhastub,” rääkis ta.
Kraavide ääres on ka vähem taimestikku ja kaldametsi ning põllult tulev vesi jõuab toitaineid kaasa viies kiiremini ojasse või jõkke. Maidla hinnangul tasuks mõnel pool hooldada maaparandussüsteeme vähem, näiteks jätta kraavikallastele rohkem puid ja taimestikku kasvama.
“Mulle tundub, et riik liigub loodussõbralikumate maaparandusvõtete suunas, aga ma tahaks loota, et see ei jää ainult katsetusteks pilootaladel ja väikestel skaaladel. Kui vaadata riigiülest mastaapi, siis ojad ja jõed moodustavad ühe väga suure ühendatud vooluvete võrgustiku. Selleks, et nad hästi toimiks, on vaja, et suurem osa sellest võrgustikust oleks looduslähedasem. Sinna jõudmine võtab aega ja see vajab pidevat katsetamist, enne kui need praktikad tavaks muutuvad,” rääkis Maidla.
Artikkel on valminud LIFE SIP WetEST projekti raames Euroopa Liidu LIFE programmi toel. Projekti eesmärk on Eesti suurima, Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava terviklik elluviimine hõlmates laia partnerite ning teemade ringi alates põllumajandusest ja toitainetest vees kuni maaparanduse, pinnaveekogude korrastamise ja digilahendusteni.
Related Posts
