Uuringu autorid selgitavad ajakirjas Functional Ecology avaldatud artikli sissejuhatuses, et inimeste rajatud linnamaastikud muudavad looduskeskkonda ja seavad paljud liigid, sealhulgas mesilased, surve alla. Seni on arvatud, et linnas saavad paremini hakkama niinimetatud generalistid – liigid, kes suudavad toitu hankida paljudelt erinevatelt taimedelt. Kitsale toiduvalikule spetsialiseerunud liike on peetud haavatavamaks. Värske teadusuuring seab selle eelduse aga kahtluse alla ja toob fookusesse seni tähelepanuta jäänud teguri: toitumise keemilise poole.

Teadlased uurisid viies Euroopa linnas, sealhulgas Tartus, nelja levinud metsmesilaseliigi käitumist. Vaatluse all olid nii kitsalt spetsialiseerunud liigid, kes toituvad vaid üht tüüpi taimedel, kui ka laia toiduvalikuga generalistid. Uuringu keskmes olid steroolid – elutähtsad lipiidid ehk rasvad, mida putukad ise toota ei suuda ja peavad saama toidust, antud juhul õietolmust. Steroolid on vajalikud rakkude ehituseks ja hormoonide sünteesiks.

Maamesilane pole see, mida ta sööb

Uuringu üks rabavamaid tulemusi oli tõdemus, et mesilaste kehas leiduvate steroolide profiil ei vasta üks ühele nende vastsetele kogutud õietolmuvarudes leiduvale. See tähendab, et mesilased ei omasta passiivselt kõike, mida koguvad. Nad hoopis reguleerivad ja töötlevad steroole liigispetsiifilisel viisil.

«Sisuliselt näitab see, et mesilased pole lihtsalt anumad, mis täituvad õietolmuga. Nende organism teeb aktiivselt valikuid, milliseid toitaineid ja millises koguses omastada,» selgitasid uuringu autorid. «See on oluline avastus, sest see tähendab, et liigi kohanemisvõime sõltub ka tema sisemisest füsioloogiast, mitte ainult käitumisest.»

Ühine ellujäämisnipp

Kuigi mesilased töötlesid steroole erinevalt, ilmnes üllatav ühisosa. Sõltumata sellest, kas tegu oli taimevaliku osas spetsialisti või generalistiga, tuginesid kõik neli uuritud mesilaseliiki peamiselt samale steroolile.

See viitab sellele, et kuigi mõni mesilane võib toidu hankimisel olla pirtsakas ja külastada vaid teatud lilleliike, on ta toitainete tasandil hoopis paindlikum. Võime kasutada levinud steroole võibki olla üks võtmetegureid, mis aitab neil liikidel linnades ellu jääda.

Spetsialisti saatus: kui niiduk saab takistuseks

Uuringu kõige kitsamale toidulauale spetsialiseerunud mesilane, suur-räästamesilane (Chelostoma florisomne), kes toitub eranditult tulika perekonna lilledest, pakkus teadlastele erilist huvi. Kuigi ka tema kasutas samu levinud steroole, leiti teda tihedalt linnastunud aladelt harva.

Põhjus ei peitunud aga toidu keemilises sobimatuses, vaid selle kättesaadavuses. Tulikad kasvavad tihti linnamurus ja niitudel, mida regulaarselt niidetakse. Sage niitmine hävitab mesilase ainsa toiduallika, muutes tihedalt hooldatud linnasüdame talle elukõlbmatuks. See näitab, kuidas isegi toitainete tasandil kohanemisvõimeline liik võib hätta sattuda, kui tema elupaigahaldus on vale.

Mida see tähendab elurikkuse kaitseks?

Uurimistöö tulemused rõhutavad, et tolmeldajate kaitsel ei piisa ainult eri liiki lillede istutamisest. Oluline on mõista ka taimede pakutavat toiteväärtust ja seda, kuidas erinevad liigid neid toitaineid kasutavad.

«Me peame hakkama mõtlema kaugemale taimeliikide loendamisest ja süvenema nende pakutavasse keemilisse kvaliteeti,» võtsid autorid uuringu kokku. «Linnade rohealade planeerimisel tuleks tagada mitte ainult lillede mitmekesisus, vaid ka see, et need pakuksid tolmeldajatele vajalikke toitaineid stabiilselt ja usaldusväärselt.»

See uuring avab ukse uude teadussuunda, mis aitab meil paremini mõista liikide püsimajäämise mehhanisme ja luua tõhusamaid looduskaitsestrateegiaid meie üha linnastuvas maailmas.

Tartu Ülikooli taimede ökofüsioloogia kaasprofessor ja hobimesinik Priit Kupper selgitab, mida see praktikas tähendab ja kuidas saaks igaüks luua linnadesse ja aedadesse tõelisi mesilaste paradiise.

Teadlased avastasid hiljuti, et mesilase edu ei sõltu ainult sellest, kui paljudelt erinevatelt lilledelt ta toituda oskab. Kriitilise tähtsusega on hoopis õietolmu kvaliteet, eriti selles sisalduvad steroolid – elutähtsad lipiidid, mis on asendamatud mesilasvastsete arenguks.

Kupper, kes ühendab oma töös teadlase ja mesiniku kogemused, kinnitab uuringu olulisust. «Õietolm on mesilastele asendamatu valgu-, rasvade ja mineraalainete allikas. See on nende supertoit. Kuid mitte iga õietolm pole võrdselt hea,» selgitab Kupper.

Mis teeb õietolmu mesilasele vastupandamatuks?

Kas olete märganud, et mõned taimed lausa sumisevad putukatest, samas kui teised jäetakse peaaegu puutumata? Kupperi sõnul peitub saladus toiteväärtuses.

«Mesilastele meeldib väga õietolm, mille valgusisaldus on üle 20 protsendi. Kui sellele lisandub ka kõrge rasvade sisaldus, on selline õietolm neile vastupandamatu,» räägib ta.

Eesti oludes on sellisteks magnetiteks näiteks raps, tuliohakas, ussikeel ja valge ristik. «Pole ime, et just praegu hullutavad mesilasi säravkollased ja imeliselt lõhnavad rapsipõllud. Sealt saadav õietolm on ilmselt väga hea kvaliteediga ka steroolide osas,» lisab Kupper.

Üllatav soovitus linnaaednikule: külva julgelt monokultuuri

Kuigi mitmekesisust peetakse elurikkuse võtmesõnaks, soovitab Kupper linnades katsetada ka teistsugust lähenemist. Lillemuru segude asemel võiks rajada konkreetsetest mesilaste lemmiktaimedest koosnevaid laike.

«Selleks võiks rajada alasid, mis sisaldavad mesilastele vastupandamatuid taimeliike nagu valge ristik, harilik ussikeel, harilik pune või keerispea. Tasuks neid külvata mitte seguna, vaid päris monokultuurina,» annab Kupper nõu.

Põhjus on lihtne ja loogiline. «See võimaldab saavutada mesilastele olulise õite tiheduse ning nende energiakulu õite otsimisele on seejuures minimaalne.» Teisisõnu, kui toit on tihedalt koos, ei pea mesilane kulutama väärtuslikku energiat ringi lendamisele, vaid saab keskenduda korjamisele.

Puud on linna suurimad mesilaste toitjad

Lillepeenarde ja -niitude kõrval ei tohi unustada linna suurimaid ja võimsamaid tolmeldajate toetajaid – puid.

«Veel parem on linnas õite tihedust kujundada mesilastele oluliste puuliikidega,» rõhutab Kupper. «Selleks on sarapuud, remmelgad, vahtrad, pihlakad, viirpuud ja pärnad. Headel aastatel pakuvad nad külluslikult toitu nii mesilastele kui ka paljudele teistele.»

Lisaks toidulauale pakuvad puud elupaiku lindudele ja teistele loomadele ning jahutavad oma võradega linnade kuumasaari, pakkudes varju ka inimestele. Loomulikult on mesilastele suurepärased ka kõik viljapuud ja marjapõõsad, millest Kupper toob eraldi esile õitsvad karusmarjapõõsad.

«Head üleilmset mesilaste päeva kõigile mesilastele!» soovib Kupper. Huvi korral saab mesilaste eluga lähemalt tutvuda Eesti Mesinike Liidu korraldatavatel Avatud Tarude päevadel.

Tartes: mesilase ja õie suhe on peen mehaanika

Värske teadusuuring paljastas õietolmus peituvate rasvade ehk steroolide kriitilise rolli mesilaste elus. Tuntud bioloog ja loodusfotograaf Urmas Tartes selgitab, et see on vaid üks osa keerukast eluvõrgustikust, ja annab lihtsa nipi, kuidas igaüks saab teaduse asemel loodust ennast kuulates tolmeldajaid aidata.

Hiljutine uuring tõi esile, et mesilaste toidulaual on suhkrurikkast nektarist olulisemgi õietolmu keemiline koostis. Bioloog Urmas Tartese sõnul on see avastus oluline tükike palju suuremast puslest, mis kirjeldab mesilaste ja taimede vahelisi suhteid.

«See suhe on palju keerukam kui lihtsalt «mesilane ja magus nektar»,» ütleb Tartes. «Nektar on üsna universaalne energiaallikas, mida kasutavad paljud, ka inimene. Liikidevahelised peensused tulevad mängu hoopis mujal.»

Tartese sõnul põhineb mesilase ja taime vaheline spetsialiseerumine kolmel sambal:

1. Luku ja võtme printsiip (morfoloogia): Kas mesilase kehaehitus ja suised sobivad üldse konkreetse õiega kokku? «Lühikese iminokaga kimalane ei saa nektarit kätte sügavast õiest, kuhu pika iminokaga liigid kergesti ulatuvad. See on puhas mehaanika,» selgitab Tartes.

2. Täiuslik ajastus (fenoloogia): Kas õiged taimed õitsevad just siis, kui konkreetne mesilaseliik on aktiivne ja toitu vajab? Kui mesilase lennuaeg ja taime õitsemisaeg ei kattu, pole suhtest asja.

3. Õige menüü (toitainete sobivus): Siin tulebki mängu värske uuring. Kas lill pakub just neid spetsiifilisi valke, rasvu ja steroole, mida mesilane oma vastsete kasvatamiseks vajab?

Spetsialisti saatus: miks tulikas on asendamatu?

Uuringus vaadeldud suur-räästamesilane (Chelostoma florisomne) on suurepärane näide nende kolme teguri koosmõjust. Tartes juhib tähelepanu, et kuigi talle vajalikke steroole võib leiduda ka teistes taimedes, on see liik kohastunud hankima oma toitu just tulikatelt.

«Tema kehaehitus, lennuaeg ja toitumisvajadused on tulikatega täiuslikult sünkroonis. Isegi kui toitaineid leiduks mujal, on tulikas talle kõige tõhusam ja sobivam allikas,» selgitab Tartes.

Praktiline õppetund linnaplaneerijale ja aednikule

Tartese sõnul annab uuring veel ühe kaaluka põhjenduse, miks linnade rohealade kujundamisel peab lähtuma looduse enda reeglitest.

«Kõige olulisem on tagada kohalike taimeliikide mitmekesisus ja see, et õisi jätkuks kogu hooajaks – varakevadest hilissügiseni,» rõhutab ta. See loob maastiku, kus iga mesilaseliik leiab endale sobiva «lukuaugu», õigel ajal avatud «restorani» ja just temale sobiva «menüü».

Unusta keemialabor – mine õue ja vaatle!

Kuidas siis teada, milliseid taimi oma aeda või linnaparki istutada? Urmas Tartese sõnul ei pea selleks keemilist analüüsi tegema. Vastus on meie silme ees.

«On olemas palju lihtsam võimalus: tee välitöid ja jälgi, milliseid taimi erinevad mesilased ja teised putukad looduses eelistavad,» soovitab ta. «Loodus ise annab meile kätte juhised. Sealt saamegi teada, kuidas kujundada lillekooslus, mis ühele või teisele liigile kõige paremini sobib.»

See on üleskutse meile kõigile: märgakem, mis meie ümber toimub. Vaadates, milline lill sumiseb elust, saame kätte looduse enda retseptiraamatu, mille abil luua elurikkaid ja toimivaid rohealasid.