Tõenäoliselt on iga veebiruumis liikleja pidanud ühel või teisel hetkel ootama valgusfooride taga. Edasi pääseb siis, kui ta on üles leidnud kõik valgusfoorid või siis jalakäijate rajad, jalg- või mootorrattad, sisutud tähekombinatsioonid jmt. Teed seda, mis palutud, kuid saad vastu uue ülesande, sest eelmisega läks midagi viltu. Sisemuses kasvab pahameel, miks on vaja modernsel ajal vaja endiselt tõestada, et oled inimene.

Ilmselt eeldatakse, et küll me harjume. Ütleme seda endalegi ja see peabki enamasti paika. Kas aga peaks? Vahest peaks küsima, mis on selle raja lõpp-peatus. Kohanemisvõime on ühtaegu inimese tugevus ja nõrkus. Sõltumata kuumusest ja kuivusest või veest ning jääst, oleme levinud kõikjale, kohanenud looduse väljakutsetega ning vallutanud teiste eluvormide eluruumi. Neil puhkudel tunneme oma kohanemisevõime üle uhkust.

Ent kohanemine tähendab ka allaandmist. Talume keskkonna saasta, sõdu ja bürokraatiat, kuigi neid ju ei tahaks. Ometi anname järele, venitame taluvusega võimete piirini ja siis veel natuke.

Omaette tähelepanu väärib see, kuidas oleme kohanenud arvutitega. Andsime neile rohkem järele ja õppisime arvestama nende kapriisidega kiiremini, kui need kohanesid inimeste eelistustega. Natuke küll protestisime, aga teisi nähes polnud enam kellelgi pääsu. Kes arvutist tingitud ebamugavusega kohanes, sai konkurentsieelise.

Arvutikasutajate tootlikkus oli suurem, nad olid mitmes tegevuses kiiremad ja isegi nende sotsiaalne staatus kerkis. Tõrjudes konkurentsist nõrgemaid, arvasime ekslikult, et arvutid hakkavad inimesi asendama. Tegelikkuses mitmekordistasid need inimese töövõime ja katalüüsisid omavahelist konkurentsi.

Viimaks jõudis arvutite areng inimese kohanemisvõime ja töise kasulikkuse piirile. Arvutisüsteemid hakkasid alles peale seda inimesega arvestama. Esmalt õppisid need kuulama inimeste juttu ja asusid siis ise rääkima. Seejärel lugesid need läbi kõik, mis inimesed olid kunagi kirja pannud ja arvutiekraani tagune tegelane asus andma nõu. Sellest sai assistent ja seejärel volitatud alltöötegija. Ühel hetkel ilmnesid masinal empaatiat meenutavad suhtlusmustrid. Nüüd on arvuti paljudele lähedane, isegi romantiline kaaslane.

Edaspidi nõutakse inimestelt vähem pingutusi, sest ta ei suudaks arvutiga konkureerida. Mida vähem peab ta ise tegema, seda rohkem peab ta aga tõestama, et ta üldse on keegi. Sündimas on uus probleem. Inimsarnaste masinate keskel vajab inimkond tõutunnistust. Kinnitust, kes on inimene.

See toob tagasi valgusfooride juurde. Need loodi selleks, et tõrjuda teksti traalivaid otsingumootorite roboteid. Kuna andmeid koguvad süsteemid olid primitiivsed, olid testülesanded võrdlemisi lihtsad. Arvutialgoritmid ei teadnud, mis on valgusfoorid või ülekäigurajad, ent tehisintellekti agendid õppisid selle kiiresti selgeks.

Ülesanne oli vaja muuta keerulisemaks. Paraku rohkem inimesele kui TI-le, mis õpib väsimatult ja kõike. Paratamatu arengusammuna arendatakse uuemad ajal meetodeid, millega tuvastada inimesi tema käitumissignaalide põhjal. Muu hulgas hinnatakse hiireliigutusi ja klaviatuuril tippimise kiirust, tehniliselt poolelt vaadatakse arvuti IP-aadressi, seadme kirjeldust, kellaaega, küpsiseid jmt.

Praegu eeldatakse veel, et inimene on vähem robotlik ja öösel magab. Seega hakkab inimlikkuse tõestamine tasapisi eemalduma sellest, mida me oskame või ütleme ja asendub sellega, kuidas me käitume.

Sellest oleks kasu, kui vaid tehisintellekti agendid ei õpiks inimesi tundma. Praeguseks on need juba õppinud, et ei pea kõiki inimese omaduste ülesandeid ise lahendama. Veebiruumist leiab tuhandeid inimesi, kes teevad selle töö väikese tasu eest ära. Vaidlused TI tahtluse üle on sama palju ajast sama palju maha jäänud, nagu arusaam inimest teenindavatest arvutitest.

Tõsi, me kasutame endiselt ka meist rumalamaid arvuteid. Aeg•
•
More oleks aga märgata, kui paljud inimesed teevad tööd meist nutikamatele arvutitele. Mõned inimesed abistavad isejuhtivaid autosid, teised näitavad robotitele töövõtteid ning kolmandaid kaasatakse sotsiaalmeedias toimuva tõlgendamistesse, unustamata masinõppesse kaasatud inimeste panust.

Aeg•
•
More on märgata, et masinad kasutavad inimesi tõestamaks praegu veel inimesest tööandjale või ettevõtte omanikule, et õige pea pole nad enam pelgalt masinad, vaid peaaegu inimesed. Päris inimesed vajuvad vaikselt tahaplaanile. Aeg•
•
More, kui õpetasime arvuteid meid teenima, möödub märkamatu kiirusega. Oleme jõudnud ajastusse, kus nemad otsustavad, kas meie oleme piisavalt inimesed, et pääseda nende teenuse juurde.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.