Teadlasi on vaevanud juba pikka aega küsimus, miks on inimesed nii ülekaalukalt paremakäelised. Maailmajaost olenemata eelistab paremat kätt kasutada ligikaudu 90 protsenti inimestest. Ühelgi teisel elusoleval primaadiliigil sellist ülekaalu ei esine. Käelisuse bioloogilisi ja geneetilisi tagamaid ning kujunemislugu on uuritud aastakümneid, kuid selle aluspõhjus on jäänud seni ebaselgeks, vahendab ScienceDaily.

Nüüd viitavad teadlased värskes uuringus kahele peamisele evolutsioonilisele teetähisele: kahejalgsusele ja ajumahu hüppelisele kasvule. Ajakirjas PLOS Biology ilmunud töös analüüsis Thomas A. Püschel koos kolleegidega Oxfordi Ülikoolist ja Readingi Ülikoolist kokku 2025 ahvi ja inimahvi kohta kogutud andmeid, mis katsid 41 erinevat primaadiliiki.

Teadlased panid peamised käelisuse kujunemise teooriad proovile Bayesi mudelitega, mis arvestavad erinevate liikide vahelisi evolutsioonilisi tegureid. Nende sekka kuulub näiteks  tööriistade kasutus, toitumine, elupaik, keha suurus, sotsiaalne struktuur, aju suurus ja liikumismustrid.

Kahel jalal käimine ja suurem aju

Analüüs algfaasis erinesid inimesed selgelt kõigist teistest primaatidest. Pilt muutus aga märgatavalt, kui teadlased lisasid mudelitesse kaks põhitunnust: aju suuruse ning käte ja jalgade pikkuse suhte, mis peegeldab kahejalgsust. Nende tunnustega arvestades ei tundunudki inimesed enam evolutsioonilise erandina. Tulemused viitavad, et kahel jalal käimine ja suurema aju kombinatsioon võibki selgitada, miks eelistavad inimesed tugevalt paremat kätt.

Uuringu põhjal sai hinnata ka nüüdisinimeste väljasurnud eellaste tõenäolist käelisust. Tulemuste kohaselt eelistasid varajased inimlased, nagu näiteks Ardipithecus ja Australopithecus, sarnaselt tänapäeva inimahvidele paremat kätt vaid nõrgalt.

Seaduspära näis aga Homo-perekonna ilmumisega oluliselt tugevnevat. Liikidel nagu Homo ergaster, Homo erectus ja neandertallased muutus parema käe kasutus järjest valdavamaks, viies lõpuks tänapäeva inimestele omase äärmusliku paremakäelembuseni.

Asümmeetriline käekasutus

Sellest suundumusest eristus üks eellaste liik: Homo floresiensis, keda nimetatakse sageli oma lühikese kasvu tõttu kääbikuks. Uurijate mudeli kohaselt oli sellel liigil parema käe eelistus tunduvalt nõrgem. Töörühma hinnangul sobitub see leid laiema evolutsioonilise seaduspäraga. Homo floresiensisel oli suhteliselt väike aju ning tal olid säilinud füüsilised kohastumused nii ronimiseks kui ka kahel jalal käimiseks. Seetõttu polnud ta täielikult kahejalgse eluviisiga kohanenud.

Teadlaste hinnangul viitavad tõendid kaheetapilisele evolutsioonilisele protsessile. Esiteks vabastas püsti kõndimine käed ja lõi uue evolutsioonilise surve, mis soosis spetsialiseeritumat ja asümmeetrilisemat käekasutust. Hiljem, kui inimaju muutus suuremaks ja keerukamaks, sai parema käe eelistus tunduvalt tugevamaks ja levinumaks.

Thomas Püscheli sõnul on tegu esimese uuringuga, kus pandi inimevolutsiooni käelisuse peamisi hüpoteese proovile ühtses raamistikus. Töörühma järelduste kohaselt on käelisus seotud ilmselt inimeseks olemise põhitunnustega, eelkõige kahel jalal käimise ja suurema ajuga. Primaadiliikide laialdane võrdlus aitab seega eristada, millised käelisuse omadused on iidsed ja liikidele ühised ning millised ainuomased inimesele. 

Uuring tõstatab ka uusi küsimusi. Näiteks ei mõista teadlased siiani täielikult, miks on vasakukäelisus evolutsiooni käigus püsima jäänud või kuidas kinnitas tsivilisatsioon aja jooksul paremakäelisust.

Samuti pakub teadlastele huvi, kas loomade, näiteks papagoide ja kängurute jäsemete eelistus viitab sügavamatele evolutsioonilistele seaduspäradele, mis ühendavad väga erinevaid liike.

Teadlaste avastustega saab lähemalt tutvuda teadusajakirjas PLOS Biology.