Ajalooliselt tekkisid asulad sinna, kus leidus põlluharimiseks sobivaim muld. Seetõttu ümbritsevad põllud enamasti tänapäeva suurlinnu ja tiheasustusalasid. See andmestik lükkab ümber levinud ettekujutuse kaugel sisemaal või paksu metsa sees asuvatest taludest. Samal ajal haukab aga Eurooopa Liidu põllumajanduspoliitika umbes kolmandiku Euroopa Liidu eelarvest: samast potist toetatakse ka piirkondlikku arengut ja maaelu laiemalt.

Suurtest investeeringutest hoolimata on nende toetuste mõju tööhõivele ja inimeste elukohtadele kohtati raske märgata. Eesti Maaülikooli majandusteadlane Jüri Lillemets analüüsis oma doktoritöös koos kolleegidega selle poliitika tulemuslikkust. “Hakkasingi mõtlema, miks see nii on, ja jõudsin küsimuseni, kas põllumajanduspoliitikal üldse saab sellist mõju olla. Kas inimesed tõesti elavad põllumaa lähedal ja kas maapiirkonnad on üldse põllumajandusega nii tihedalt seotud?” meenutas Lillemets saates “Labor”.

Teadlased viisid töös esimest korda kokku kogu Euroopa elanikkonna jaotuse ja maakasutuse andmed, mis määrasid ruumilise seose 10×10-meetrise täpsusega. Varem polnud keegi rahvastiku paiknemist ja põllumaade asukohti nii üksikasjalikult kõrvutanud.

Andmed tõid ilmsiks selge geograafilise mustri. “Kuni ühe kilomeetri kaugusel elab 85 protsenti eurooplastest, kahe kilomeetri kaugusel 90 protsenti ja peaaegu kõik eurooplased elavad kuni viie kilomeetri kaugusel põllumaast,” sõnas Lillemets. Inimeste elupaigad ja põllud asuvad üksteisele eriti lähedal mägistes piirkondades ja karmima kliimaga Skandinaavias. Seal leidub põlluharimiseks sobivat maad lihtsalt vähe.

Eesti eristub üldisest Euroopa pildist, sest siin paiknevad asulad põldudest veidi kaugemal. Eestis elab ühe kilomeetri kaugusel põllumaast umbes 71 protsenti elanikest. Peamine põhjus on inimeste koondumine Tallinnasse ja Harjumaale, kus tegeletakse intensiivse põllumajandusega vähem. “Sellega lükkasin mõneti ümber müüdi, et eestlased on väga suur maarahvas – vähemalt põllumajandusmaa läheduse mõttes,” nentis uurija.

Järgmisena vaatas uurimisrühm pilti tagurpidi ja mõõtis põllumaa kaugust linnadest. Tulemused näitasid, et kõige rohkem haritakse maad asulatest viie kuni kümne kilomeetri kaugusel. Lillemets selgitas: “Tegelikult asub põllumajandusmaa asulate lähedal ja iseloomustab mitte päris linnu, vaid pigem just linnalähedasi piirkondi.”

Asustuse ja toidutootmise paigutus järgib 16. sajandi loogikat. Inimesed kolisid sajandeid tagasi sinna, kus muld andis parimat saaki. “Mõneti üllatav ongi see, et kuigi tänapäeval ei vaja inimesed enam põllumaa füüsilist lähedust ja põllumajandus saab toimuda ilma intensiivse inimtööjõuta, on ruumiline seos jäänud samaks. Pole ka põhjust arvata, miks see peaks muutuma,” märkis majandusteadlane.

Ajalooliselt kujunenud paigutus tekitab aga probleeme Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisel. Poliitika peaks eeskätt tagama kaugete maapiirkondade elujõulisuse, ent praktikas sinna raha ei jõua. Lillemets nentis: “Töö näitab, et põllumajandusmaapõhised toetused tegelikult linnadest kaugemale ei jõua.”

Olukorra parandamiseks soovitavad teadlased toetuste jagamise süsteemi ümber korraldada. Linnadest kaugele jäävaid ääremaid iseloomustab Euroopas eelkõige väiketootmine. Seega suunaks raha sinna, kus seda kõige rohkem vajatakse, just keskkonnahoidliku ja vähem intensiivse põlluharimise toetamine.

Eestis tekitab asulate ja põldude tihe kontakt muret hoopis valglinnastumise tõttu. Viimastel aastakümnetel ehitavad arendajad uusi elamupiirkondi tihti just põlluharimiseks soodsatele aladele. Lillemets lisas: “Eesti jaoks on oluline see, et tootmiseks kõige sobivam ja viljakam maa asub linnade lähedal ehk valglinnastumine toimub just kõige viljakama põllumaa arvelt.”

Tulevikus suruvad laienevad linnad toidutootmise tiheasustusest eemale. Kaugemal on aga mullad sageli vähem viljakad, mis omakorda tõstab saagi hinda ja langetab tootlikkust. Eestis alustavad ülikoolid nüüd eraldi uuringuid, et täpselt kaardistada kasutusest välja langenud maa hulk ja omadused.

Majanduslike tegurite kõrval meelitab inimesi linnast välja ka ilus maastik. Avatud väljad pakuvad vaimset kosutust ning nooremad inimesed eelistavad mitmekesisemat elukeskkonda. Uurija täpsustas: “On leitud, et avatud maastiku tõttu tõstab põllumaa lähedus kinnisvara väärtust mõnesaja meetri raadiuses. Samas kui võtame loomakasvatuse lõhna- ja mürareostuse, mis vähendab elukeskkonna atraktiivsust, siis see mõju ulatub palju kaugemale.”

Seega hoiavad asulate lähedus ja tööturg eurooplasi endiselt põllumaaga tihedalt seotuna. Isegi kui elukohta saab valida vabalt, piiravad suuremaid rändeid praktilised kaalutlused. Lillemets sõnul peaks maaelu toetavad poliitikad tulevikus senisest palju rohkem arvestama ajalooliselt kujunenud asustusmustritega.