Tehisaru kasutamine on üha enam levinud, seda nii noorte kui vanade seas. Kui alguses kasutasid õpilased juturoboteid peamiselt koolitööde tegemiseks, tekstide koostamiseks või lihtsalt uudishimust, siis üha sagedamini otsivad nad neilt ka nõu keerulistes suhetes, ärevuse, üksinduse või vaimse tervise murede korral.

Psühholoog Daniel Soomeri hinnangul ei ole tehisaru mõju vaimsele tervisele enam tulevikuteema, vaid juba reaalsus. “Mõne aastaga on see mõju tulnud päris suure hooga. Inimesed hakkavad juturoboteid kasutama esmalt tööks või meelelahutuseks, aga mingil hetkel võib sealt küsida ka suhte- või tundenõu,” kirjeldas ta “Vikerhommikus”. See tähendab, et tehisintellekt ei konkureeri enam ainult otsingumootorite või tekstiredaktoritega, vaid osaliselt ka inimliku toe ja nõustamisega.

Soomeri sõnul pöörduvad inimesed sageli tehisaru poole praktilistel põhjustel. Kui psühholoogi vastuvõtule peab aega ootama nädalaid või kuid, siis tehisaru vastab sekunditega ja seda iga kell. “Ligipääs on kiire ja võib anda kohe mingisuguse leevenduse või lohutuse. Mõnikord pakub see üldist teadmist või aitab oma olukorda paremini mõista,” rääkis ta.

Juturobot võib soovitada hingamisharjutusi, stressi maandamise võtteid või anda üldisi soovitusi, mis põhinevad suurel hulgal vaimse tervise teemalisel infol. Selline esmane tugi võib psühholoogi sõnul mõnel juhul inimest aidata.
Oluline on ka hinnangute puudumine. Masin ei imesta, ei katkesta vestlust ega anna märku hukkamõistust. Just see võib muuta tehisaru atraktiivseks inimestele, kes tunnevad häbi või ebakindlust spetsialistiga rääkimise ees.

Samas juhib Soomer tähelepanu nähtusele, mida kasutajad sageli ei märka: juturobot võib tekitada tugeva tunde, et kasutajat mõistetakse. Tegelikult ei tunne tehisaru inimese emotsioone ega mõista kogemusi, kuid oskab inimeste kõnemustrite põhjal koostada vastuseid, mis mõjuvad toetavalt. “Võib tekkida tunne, et keegi peegeldas tagasi mu muret ja justkui sai aru, aga tegemist on siiski masinaga,” ütles ta.

Kiire abi kõrval peituvad ka mitmed riskid. Üks neist on see, et juturobotid püüavad sageli kasutajaga nõustuda või muuta vestluse meeldivaks. Kui inimene usub ekslikult, et tal on mõni raske psüühikahäire, võib tehisaru tema hinnangut kinnitada ilma tegeliku diagnoosita. “Kui inimene ütleb väga veendunult, et tal on depressioon, võib masin vastata, et jah, tundub küll. See võib olla ohtlik, eriti siis, kui inimene on niigi haavatavas seisus,” selgitas Soomer.

Probleem ei seisne ainult võimalikus valeinfos, vaid ka selles, et kinnitust võivad saada mõtted või hirmud, millel tegelikkusega seos puudub. Lisaks on küsimus andmekaitses ja privaatsuses. Kui inimesed jagavad juturobotitega oma terviseprobleeme, suhteid või emotsionaalseid raskusi, jääb osa sellest teabest ettevõtete süsteemidesse. “Kui inimene hakkab juturobotit usaldama, siis lõpuks võib ta muutuda nii meeldivaks, et kasutaja unustab ära selle poole, et see on ettevõte, kes pakub teenust, aga samal ajal kogub andmeid, et oma tööd paremaks teha,” märkis Soomer.

Kui täiskasvanutel aitab elukogemus hinnata, mida uskuda ja mida mitte, siis noorte puhul võivad samad riskid olla suuremad. “Kriitikavõime alles areneb ja sestap võivad noored valeinfo lõksu kergemini langeda,” ütles ta.

Lisaks tõuseb esile emotsionaalse sõltuvuse oht. Üksildasele noorele võib tehiskaaslane pakkuda midagi, mida päriselus napib. Samas tuleb pärissuhetes toime tulla ebamugavuse, erimeelsuste ja tagasilükkamisega. Juturobot seevastu on loodud olema toetav. “Kui noorel on inimsuhetega raske ja tehisaru muutub peamiseks suhtluspartneriks, siis võib tekkida emotsionaalne sõltuvus,” lausus Soomer. See võib olla eriti tõenäoline olukorras, kus noor tunneb end eakaaslastest eraldatuna või tema ümber ei ole usaldusväärseid täiskasvanuid.

Psühholoogi hinnangul ei asenda tehnoloogia pärissuhteid, kuid võib pakkuda nende aseainet. Samas võib see mõjutada ka suhtlemisoskust. Kui keeruliste vestluste asemel usaldatakse vastuste koostamine tehisarule või emotsionaalse toe pakkumine juturobotile, võivad mõned oskused jääda nõrgemaks. Soomer peab kriitiliseks kolme võimet: kriitilist mõtlemist, enesejuhtimist ja suhtlemisoskust.

“Õppimine ja areng on alati ebamugavad. Kui kõik muutub liiga ladusaks, siis tõenäoliselt ei õpi me ka eriti palju,” rääkis Soomer. Tema sõnul vajavad noored eelkõige täiskasvanuid, kelle poole saab pöörduda. Uuringud näitavad, et lapse või noore elus võib otsustava tähtsusega olla kasvõi üks usaldusväärne täiskasvanu: õpetaja, treener, sugulane või lapsevanem. “Kui tehisintellekt loob noore jaoks lihtsa tee kõrvale, siis võib-olla peame meie täiskasvanutena kiiremini järele võtma ja rohkem olemas olema,” lausus psühholoog.