Kunstimaailm on närvivapustuse äärel, kunstimeistrite liidu uus performants kõlab meedias vastu rohkem kui mistahes vasakäärmusliku autori näitus või enesetapp. Jah, tõesti, Eesti mastaapides on 0,7 miljoni euro hävitamine midagi, millest ei saa üle ega ümber. Oli raha, aga enam ei ole. Nagu kits oleks sabaga löönud.

Emotsioonid on laes, sest tegu oli nomenklatuursete karvaste palgarahadega, propagandistlike galeriide toetustega – leivakannikas läks. Mis saab nüüd maailma päästmisest? Mis saab kolonialismi süüst, feministlikust hüsteeritsemisest, ukraina sõja õhutamisest ja eelkõige kliimast – kliimaprojektide peaspetsialistid on nüüd lõhkise küna ees.

Kuidas saavad uuskommunistid ja mõne nilbe müürilehe lesbistid pidada rokkivaid sünnipäevi? Oh neid kannatavaid hingi, murtud südameid ja veritsevaid kubemeid. Mõeldagi ei taha. Selles mõttes hästi komponeeritud teos, et lihtinimestele arusaadav rahamure ja kroonuhomodele eriomane kliimamure on üheks võikaks käkiks kokku keeratud.

Ja ära sa ütle, seekord on ka vormiga vaeva nähtud, kasutati klassikalisi põneviku ja seltskonnakroonika rekvisiite: kiri presidendile, salapolitseinikud, erioperatsioon, küberrünnak, manipuleerimine ja lõpuks halastamatu pettus. Võimas etendus, kindlasti parem kui hale ja udune kõnekoosolek Riigikogu ees.

Kunstnike raske elu teema on lõpuks ometi teadvustatud, ehk nüüd siis saavad loovtöötajate rahaasjad lõpuks korda. Peab saama! Kui sa ei oska maksumaksja rahaga muud teha, kui feministe ja homosid nuumata või kurjategijatele üüratut kasu tuua, siis mine parem tööle.

Ammu juba on selge, et tegemist ei ole tõsiseltvõetavate kunstnikega, lisaks tuleb välja, et peas ei ole ka kõik päris korras. Nupp ei noki. Äsja see oli, kui keegi hipsterist plaadipoodnik tehti puhtaks nagu püksinööp. Firma raha läks ja oma raha läks, nii ka nn kunstnike kontoris. Ei hakka teesklema, et olen üllatunud.

Ma ei tunne nii väga kaasa ka, see raha oleks maksumaksjale üht või teist moodi kaduma läinud, seekord lihtsalt ei õnnestunud ühiskonda lõhestavaid ja püsiväärtusi lammutavaid projekte ellu viia ning sisevaenlane sai välisvaenlaselt valusalt vastu näppe. Pigem hea kui halb tulemus.

Huvitav kas ka seekord oli tegemist ukraina pättidega? Kui olid, siis ma soovin kaabakatele pikka iga ja õnne isiklikus elus, ehk lastakse ka teil eralennukiga Piiblimaale sõita, kui juhtumiseviisi vahele jääte. Võimatu see ei ole. Minu vaenlase vaenlane on vähemasti sotsiaalselt lähedane, nagu öeldi revolutsiooni päevil.

Kindlasti meenub lugejale ka Avo Viioli juhtum, kus nutikas Avo pani tuuri kena kopika – Viiol varastas Kultuurkapitalist aastatel 1999–2002 umbes 6,5 miljonit krooni, mis on ligikaudu 420 000 eurot tänases vääringus. See rekord on nüüd löödud, nii nagu Viiol põrmustas muusikute omaaegse tippmargi “Joonase lähetamine”, kus lollusest läks vasakule ja paremale 2,8 miljonit krooni, umbes 180 000–200 000 €.

Ei saa eitada, võhikule mõjub see performants lummavalt. Meil on palju vaeseid, leidub ka kehvikute loomeliitel nagu kirjanike oma, kus pidevalt peenike pihus. Inimesed virelevad, varastavad poest leiba. Kunstnikud aga laiavad nagu purjus madrused, nagu sead. Liiguvad otse metsikud summad ja liiguvad ei teagi kuhu, kuskile välismaale, pättide arvetele. Kunstiline katarsis on seega tagatud.

Mõned meist igapäevaselt sadade tuhandetega ei opereeri, seega toon mõned illustratiivsed näited. Tanklast saaks selle eest osta 350 000 odavat kohvi ehk 960 aastat hommikukohvi ühele janusele. Kodumarketi võileibu saame 200 000 ja sellega võime terve laulupeo ära toita – keegi ikka viriseks, et sai on kuiv.

Statistiline vaene elab 50 euriga nädal otsa, seega toidukraami saame 14 000 nädala tarvis ehk 269 aastaks. Sigarette 200 aastaks või pool miljonit purki õlut, aga kui ostaksime Müürilehti ja laoksime need hunnikusse, siis ulatuks see si*atorn poolde telemasti ehk 175 meetri kõrgusele, Swissôtel on ainult 117 meetrit.

Tegemist on küll ühe suurima ja piinlikuma rahva raha hävitamisega Eesti kultuurivaldkonnas viimastel aastatel, kuid ärme laseme ennast kohalikust popsimentaliteedist lummata. Tõelised meistrid põletavad palju rohkem raha ja seda on tehtud juba ammuilma. Tegijate kõrval mõjuvad meie kolkalikud koopiaprojektid haleda plagiaadina.

Briti kunstnikud Bill Drummond ja Jimmy Cauty, kes on rohkem tuntud The KLF nimelise muusikaprojektiga, on rahapõletamise tõelised staarid ja absoluutsed autoriteedid. 1994. aastal tegid nad ühe kõige legendaarsema performantsi maailmas:

Nad võtsid miljon naela sularahas, tänapäeval  ehk 2 miljonit €, sõitsid Jura saarele Šotimaa lähistel ja põletasid ajaviiteks kogu raha ära. Nad filmisid põletamise, näitasid seda kunstigaleriides, publik oli šokis, vihane või pidas neid lihtsalt idiootideks.

Miks pandi rahahunnik põlema? Keegi ei tea täpselt – ja see oligi point. Nad ise andsid erinevaid seletusi: kunstiline statement raha väärtuse kohta, protest muusikatööstuse vastu, katse “teha midagi, mida enam tagasi võtta ei saa” või lihtsalt eksistentsiaalne lollus. KLF on originaalsed lollid, kes on tuntud ja armastatud kogu maailmas. Meie pooletoobised on seevastu haledad epigoonid ja andetud jäljendajad.

KLF põletas oma raha ja nad olid geniaalsed muusikud ja lisaks sellele tõeliselt suured kunstnikud. Siin ei ole midagi seletada, vaielda ega meie vasakideoloogia seestunud klounidega võrrelda. Soovitan vaadata Bill Drummond ja Jimmy Cauty pärandit tutvustavat filmi, mõtlemisainet on siin nii kultuuri rahastajatele, strateegia kujundajatele kui suvalistele idiootidele.

Sven Sildnik,

Sisepaguluses 19.05.2026

Loe allikast edasi