Pühapäeval tähistasid teatud ringkonnad mingit seksuaalvähemuste päeva – kummaline küll, eks ole? Oleks veel naljakam, kui me nüüd tähistaks ka seksuaalenamuste päeva ja uhkustaks suure paraadiga, et näete, meie magame oma armsatega jälle teistmoodi kui teie?
Tallinnas lehvitati triibulisi lahingulippe. Tartus ma neid õnneks ei märganud.
Samuti on tulemas juuni alguse “lipupäevad”. Ikka selleks, et keegi saaks avalikult uhkustada oma tavalisest erineva sugueluga? Viljandis tõmmati juba skandaal käima. Keegi ei tohi nende soove kuidagi piirata, – miks?
Jah, linnaväljak on meie ühine ruum, aga miks seda on vaja katta mingi imeliku võõramaise lipuga, mis inimesed omavahel tülli ajab? Mida see neile annab? Kas keegi hakkab neisse paremini suhtuma? Kahtlen. Pigem on see vastupidi.
Miks peavad seksuaalvähemused aina “nähtaval” olema? Mis on nende väärtus ühiskonnale? Mille üle nad uhked on?
Tsiteerin: “Vikerkaarelipp on märk sellest, et meie ühiskonnas on ruumi erinevatele inimestele. Ka neile, kes on vahel pidanud kogema tõrjumist või vaikimist.”
Millisest kohast või tegevusest on need LGBT-d ikka veel tõrjutud? Isegi siis, kui nad Harju mäel Eesti sünnipäeva tähistajaid labaselt keelt näidates mõnitasid, ei tõrjunud neid ju keegi? Ei sunnitud neid vaikima, ei viidud rahutuste tekitamise eest politseisse?
Pigem tahtsid nemad vaikima sundida ja tõrjuda rahumeelseid tõrvikurongkäigus osalejaid! Miks siis konservatiividele selle “vikerkaare” all ruumi ei jätku?
Millal hakkavad need aktivistid aru saama, et nad on pendli teise äärmusse lennutanud, et nad ründavad agressiivselt normaalseid rahumeelseid inimesi, sõimates neid tagurlasteks ja foobideks?
Millal nad ometi hakkavad aru saama, et nemad on need, kes meie ühiskonnas lõhesid ja vihaseid konflikte tekitavad, et mitte neid ei rünnata, vaid teistsuguseid inimesi ründavad NEMAD ISE, ja tõrjuvad ja sunnivad vaikima neid, kes ei taha nende tahtmist teha.
Lausa kõikidele elualadele on antud karm käsk viisaastaku plaani järgi ära õppida triibuideoloogia väljamõeldud dogmad ja demagoogia.
Meie oskame lugeda ja meie saame aru, mis maailmas toimub. Meid ei saa petta valelike iluloosungitega – “sõbralik Eesti” ja “keegi ei tohiks kogeda diskrimineerimist” – nende loosungite all tembeldatakse normaalsed haritud inimesed tagurlasteks ja foobideks ja putinistideks?
Kuidas saab keegi olla nii rumal ja nii ülbe, et peab kõiki neid, kellele tema agressiivne käitumine, vaenulikkus ja oma tavalisest erineva sugueluga uhkeldamine ei meeldi, õelateks ja pahatahtlikeks või haigeteks ja lollideks?
Ometi on sel teemal kirjutatud ja räägitud lõpmata palju mõistlikke mõtteid? Miks nad ei loe kriitikat? Kardavad? “Homofoobne saast” – see on nende ainuke vastus kõigile mõistlikele mõtetele.
Kui see oli tõrjutute ja vaikima sunnitute päev, siis oleks pidanud väljas olema hoopis konservatiivsed lipud. Ja kristlaste lipud. Nemad on meie tänases düstoopias löögi all.
Liberaalia pöörab kõik tagurpidi: kaitseb ründajaid ja ründab ohvreid, kaitseb valetajaid ja ründab tõerääkijaid, tehes samal ajal suuri sõnu võrdsest kohtlemisest ja kõikide “kaasamisest”.
Kuuetriibuline lipp on sõjalipp, see on tänapäeval ilmselt suurim rahva lõhestaja ja tülliajaja. Meie omavaheliste konfliktide torm sai alguse kooseluseaduse vägivaldsest läbisurumisest riigikogus, ja kasvas orkaaniks, kui abielu mõiste riigiseadustest ära kaotati.
Iga uus sõjalippude lehvitamine on nagu õli tulle valamine, see ei vaigista seda orkaani. Lugege kommentaare – inimesed on vihased. Miks? Äkki sellepärast, et neile ei meeldi vägivaldne ajupesu? Vihastamine on inimõigus, kui see on põhjendatud. Kui see ei sünni isekusest või halvast iseloomust.
Rahulipu värv on valge, mitte triibuline. Kui keegi tahab teistele meeldida, siis ta peab arvestama nende inimeste kultuuriga. Ta ei tohi nende kultuuri ja traditsioone solvata. Aga seda just kõik need sugueluaktivistid ju teevad? Tundub, et nimme? Et just tekitada konflikte, et saaks siis hõigata, et neid kiusatakse. Tegelikult on kiusajad ju nemad ise?
Kristlikus kultuuris kuulub suguelu inimese intiimsete saladuste hulka, sellega uhkustamine on perversne nähtus. Inimeste liigitamine erinevateks seksuaalideks (LGBTIQ) on sügavalt alandav.
Meie ei taha, et inimesed ennast seksuaalideks alandavad. Meie tahame, et kõik inimesed saaksid olla väärikad.
Eestlane on üsna salliv ja rahumeelne, me suudame üksteisele palju andeks anda, kui just keegi ise meile ülbeid väljakutseid ei esita. Oleksime ammugi võinud leida kompromissi, kui ei oleks neid LGBT arrogantseid lahinguid.
Lepime ometi ära! Teeme rahu!
Hakkame tegelema päris probleemidega.
Päriselt, tegudega, mitte valelike loosungitega.
Ja olgem esimene riik maailmas, kes enam triibulippu tänavale ei too!
Malle Pärn
