EKRE Riigikogu saadik Evelin Poolamets kommenteerib vesinikutoru ümber alanud arenguid.
Evelin Poolamets: “Euroopa Liit valmistub kulutama sadu miljoneid eurosid vesinikutorude rajamiseks, kuid kõige olulisemale küsimusele ei ole siiani vastust: kas kogu sellele taristule üldse tekib majanduslikult tasuv vajadus?
Nüüdseks on selgunud, et Eesti kaudu kavandatud maismaa vesinikutoru kõrval kaalutakse tõsiselt ka Läänemere põhja rajatavat alternatiivset toru. Tegemist ei ole lihtsalt tehnilise vaidlusega kahe trassi vahel, vaid võitlusega Euroopa Liidu toetuste ja geopoliitilise mõju pärast.
Eleringi juht Kalle Kilk tunnistas ERR-ile, et maismaatrassi üks peamisi argumente on võimalik transiiditulu Eestile. Samas möönis ta kaudselt sedagi, et puhtalt turupõhiselt ei pruugiks selline projekt end ära tasuda. See ongi kogu loo keskne probleem.
Kui erasektor ei ole valmis projekti ilma massiivsete toetusteta ellu viima, tähendab see sisuliselt seda, et risk ja kulud lükatakse maksumaksja õlgadele. Sageli räägitakse justkui oleks „Euroopa Liidu raha“ midagi tasuta. Tegelikult on ka Euroopa Liidu toetused Euroopa maksumaksjate raha. Seda kogutakse inimestelt maksudena ning jagatakse seejärel laiali poliitiliste projektide rahastamiseks.
Praegu paistab, et vesinikumajandusest on saanud uus roheutoopia, kuhu ollakse valmis matma hiiglaslikke summasid enne, kui on olemas toimiv turg või majanduslik tasuvus. Kõigepealt jagatakse toetused, siis ehitatakse taristu ning alles hiljem loodetakse, et ehk tekib ka reaalne nõudlus.
Rohelise vesiniku tootmine on täna väga kallis. See vajab tohutul hulgal odavat elektrit, mida loodetakse saada massiivsetest meretuuleparkidest. Kuid isegi Euroopa energiasektoris puudub selgus, kas Saksamaa tööstus on valmis selle vesiniku eest tulevikus maksma.
Ometi käib juba praegu võidujooks Euroopa rahadele. Eesti kaudu kulgev Nordic-Baltic Hydrogen Corridor on saanud miljoneid eurosid uuringuteks. Samal ajal liigub edasi ka Läänemere põhja kavandatav Baltic Sea Hydrogen Collector. Tekib küsimus: kas Euroopa Liit tõesti rahastab paralleelselt mitut hiigelprojekti lootuses, et ehk mõni neist kunagi tööle hakkab?
Kõige murettekitavam on aga see, et kogu rohevesiniku infrastruktuur tähendab täiendavat survet ehitada uusi meretuuleparke, elektriliine, tehnorajatisi ja tööstusalasid. Kohalikud kogukonnad peavad taluma keskkonnamõjusid ja planeeringusurvet, samal ajal kui tegelik kasu jääb ebakindlaks.
Selline poliitika ei meenuta enam ratsionaalset energiamajandust, vaid ideoloogilist eksperimenti maksumaksja rahaga. Euroopa Liit ei loo praegu toimivat turgu, vaid subsideeritud rohemajanduse mulli, mille tegelikud kulud makstakse kinni kõrgemate maksude, võrgutasude ja elektrihindade kaudu.”
