Kristen Michal on järjest sagedamini võtmas rolli, et maaslamajat ei lööda, ja teda ei tohi kritiseerida. Ka Riigikogu infotundides, kui talle esitatakse kriitilisi küsimusi, kõlab Michali vastus sageli umbes nii: miks te halvustate, olukord ei ole ju nii hull. Selline hoiak jätab mulje, nagu oleks peaminister ise ohver, mitte riigi juhtimise eest vastutaja.
Ja nüüd tema viimane kõne. Peaminister, kelle erakond on olnud aastaid võimul, rääkis endast ja oma poliitilisest leerist justkui piiramisrõngas olevast vähemusest. Kõnest jäi kõlama, et konservatiivsed jõud „ohustavad vabadust“, mõjutavad institutsioone ja levitavad hirmu. Tekib küsimus: mis toimub, kes meil tegelikult Eestit juhib ja kes võimul on? Ega ometi sina ise, Kristen?
Reformierakond juhib valitsust, kontrollib peaministri ametikohta ning omab tugevat mõju riigiaparaadis ja avalikus ruumis. Suur osa institutsioonidest, arvamusliidritest ja peavoolumeediast toetab maailmavaateliselt liberaalset poliitikat. Ometi räägib peaminister nagu opositsionäär, kes peab end kaitsma vaenuliku süsteemi eest.
Kui inimesed on pahased kõrgete energiahindade, kasvavate maksude, inflatsiooni, regionaalse allakäigu või sõnavabaduse piiramise pärast, siis ei otsi valitsus vigu enda poliitikast. Selle asemel püütakse jätta mulje, nagu oleks probleem konservatiivides. See on vana poliitiline võte: kui tulemused ei rahulda inimesi, leitakse „ohtlik vaenlane“, kelle vastu oma toetajaid mobiliseerida.
Kõige iroonilisem on aga see, et Reformierakond süüdistab opositsiooni hirmu külvamises ajal, mil just valitsus ise kasutab pidevalt hirmupoliitikat. Küll hoiatatakse „äärmuslaste“, „populistide“, „Euroopa-vastaste“ või „valede väärtuste“ eest. Selle asemel, et rääkida sellest, miks Eesti majandus kiratseb, miks inimesed lahkuvad maapiirkondadest või miks peredel on järjest raskem toime tulla.
Eriti naeruväärne on see, et peaminister kujutab konservatiivset maailmavaadet ohuna Eesti demokraatiale.
Samas vaevalt Kristen Michal tegelikult konservatiive kardab. Pigem kardab ta omaenda erakonda. Kui erakonna reiting on mudas ja valijate usaldus mureneb, siis hakkavad ka kõige lojaalsemad erakonnakaaslased küsima, kuhu ollakse välja jõutud?
Poliitikas ei anta lõputult aega ning kehvade tulemuste korral võib ühel hetkel kerkida küsimus juhi väljavahetamisest. Seetõttu meenutab Michali retoorika üha enam katset leida väliseid süüdlasi olukorras, kus rahulolematus kasvab omaenda erakonna sees.
Reformierakond on viimastel aastatel olnud nõrk nii sisult kui juhtimiselt. Inimesed näevad maksutõuse, kallinevat elu, riigiametite ülikalleid pidusid, energiapoliitika kaost ja järjest suuremat võõrandumist tavalisest Eesti inimesest.
Michalil veab, et Reformierakonna pink on lühike ja uut liidrit pole kusagilt võtta. See annab talle ajapikendust.
Aga meil pole mõtet muretseda — erakonnad tekivad ja hääbuvad. Ühel päeval jõuab ka Reformierakond koos Michali, ämmakapi ja valge kampsuniga ajaloo prügikasti.
Eesti ei karda homset, aga sina, Michal, KARDA! Karda väga!
Evelin Poolamets,
EKRE Riigikogu saadik
