Nädalavahetusel tähistati Eestis mingit väljamõeldud foobiate vastast päeva, mis reaalsuses tähendas seda, et riik ei pea enam meest, naist ja lapsi loomulikuks.
Pole neil homodel häda midagi. Keldo majandusministeerium algatas just homoseksualismi viisaastakuplaani. Valitsus, meedia, kohtud, suurem osa ühiskonnast töötab homoagenda heaks, neile tehakse seadusi, isegi meditsiin lubab lastel ennast muuta nendeks, kes nad pole. Homoaktivistid käivad konservatiivide üritusi oma vikerlipuga midagi kartmata provotseerimas jne. Lapsed ostnud Haberist-Pillerist on lausa mingid ebardlikud kangelased kujundatud.
Hobolembeline riik töötab täiega loomulikkuse vastu, represseeritakse hoopis neid, kes samasoolisuse ülistamise vastu välja astuvad. Isegi Viilma kirik tõttab värvi vahetama. Stenbocki maja värviti sallimatuse värvidesse ja Viljandi haigla ees heiskas transkantsler triibulipu.
“Kui ministeeriumi tippametnik toob polariseeriva sümboli universaalse haigla ette, loovutab riiklik institutsioon vabatahtlikult oma suurima väärtuse – ideoloogilise neutraalsuse,” kirjutatakse sotsiaalmeedias.
Eestis on loodud homoriik ja homofoobiast rääkimine on siin juba kohatu. Kunagi neid ehk halvustati ja ka represseeriti, aga ammu enam mitte. Nüüd üritatakse neist teha maailma naba. See näib kättemaksuna heteroseksuaalsusele.
Ometigi üle oma varju ei hüppa. Ebanormaalsuse ja normaalsuse kohad võib ära vahetada, aga looduse vastu ei saa, inimkonna aluseks on mees, naine ja lapsed.
Eesti läbib praegu faasi, mida Lääs koges umbes 5–10 aastat tagasi.
Uued Uudised
