Eesti ühed aktiivsemad tuulikutevastased poliitikud on läänevirumaalased Evelin ja Anti Poolamets. Esimene neist kirjutab tuulikuterrorist, mille vastu ta ka sel nädalal Riigikogus sõna võttis.
Evelin Poolamets: “Tuulikuterror kogub tuure. Mäletate, kuidas üks kõrge Keskkonnaameti ametnik rääkis avalikult, et omavalitsusi tuleb „murda“ ja küll selleks lahendus leitakse.
Nüüd on see lahendus Riigikogus olemas – eelnõu, millega hakatakse kohalikke omavalitsusi sunnirahaga survestama, kui ei liiguta planeeringuid piisavalt kiiresti edasi. Samal ajal ei tea omavalitsused endiselt, kuidas kaitsta ennast olukorras, kus pankrotistunud tuulearendaja jätab maha likvideerimata rajatised ja keskkonnakahju. Vastutus jääb vallale, kuid planeeringud tuleb ikkagi algatada ja menetleda.
Minu kõne:
Päris koledad lood toimuvad praegu Riigikogus. Valitsus on toonud siia eelnõu (683 SE), millega muudetakse planeerimisseadust ja selle rakendusseadust ning liigutakse järjest suurema keskvõimu, kohaliku otsustusõiguse piiramise ja kliimaideoloogia pealesurumise suunas.
Eriti muret tekitav on asjaolu, et Maa- ja Ruumiametile antakse haldusjärelevalve õigus, mis võimaldab kohalikke omavalitsusi karistada kuni 9600 euro suuruse sunnirahaga.
Eelnõu § 71 annab Maa- ja Ruumiametile õiguse kontrollida, kas omavalitsus peab planeerimismenetluse tähtaegadest kinni. Planeerimisseaduse järgi peab kohalik omavalitsus detailplaneeringu algatama või jätma algatamata üldjuhul 30 päeva jooksul pärast taotluse saamist. Kui seda ei tehta, võib riik rakendada sunniraha.
Toon näite oma kogemusest Vinni vallast. Kolm arendajat esitasid üheaegselt seitse taotlust seitsme tuulepargi rajamiseks, kokku ligi 150 tuulikud kõrgusega kuni 300 meetrit. Tegemist on väikese vallaga, kus üks ametnik peab kõige muu töö kõrvalt nende mahukate menetlustega tegelema.
Praegu sellist sunniraha veel ei rakendata, kuid selle eelnõuga hakkab see omavalitsuste tegevust otseselt mõjutama. Vinni vald tegi otsuse detailplaneeringuid mitte algatada. Arendajad pöördusid kohtusse ning kohus leidis, et menetluses oli puudusi – arendajat ei olnud piisavalt ära kuulatud ja talle oleks tulnud anda veel võimalus selgitusi esitada. Sellega kaasnesid kohtukulud.
Nüüd kujutame ette olukorda, kus lisandub ka sunniraha. Seitse planeeringut korda 9600 eurot tähendab ligi 70 000 euro suurust survet. Sellele lisanduvad kohtukulud, mis võivad ulatuda sadadesse tuhandetesse eurodesse.
Ja kuigi siin väideti, et tähtaegu ei muudeta, siis tegelikkuses on need tähtajad tuuleparkide puhul ebamõistlikud. Need tähtajad võivad sobida väikese laohoone või küüni detailplaneeringu menetlemiseks, kuid mitte projektide puhul, mis hõlmavad märkimisväärset osa valla territooriumist ja mõjutavad sadade inimeste elukeskkonda.
Mis on selle tagajärg? Omavalitsusel ei ole enam võimalik rahulikult kaaluda, kogukonda sisuliselt kaasata ega teha läbimõeldud otsuseid. Ühelt poolt tiksub sunniraha, teiselt poolt ähvardavad arendajad kohtuga. Sellises olukorras surutakse vallad sisuliselt nurka.
Ja lõpuks ei maksa seda kinni arendaja, vaid kohalik inimene. Raha võetakse vallaeelarvest – huviharidusest, teede korrashoiust, sotsiaalteenustest või mõnest muust vajalikust valdkonnast.
Selline poliitika ei ole demokraatlik. Kohalikelt omavalitsustelt võetakse samm-sammult ära otsustusõigus ning neid sunnitakse roheideoloogia nimel vastu võtma projekte, mida kohalik kogukond ei toeta. Veelgi enam – paljud inimesed ütlevad juba praegu, et nad lahkuvad piirkonnast, kui sinna rajatakse ulatuslikud tuulepargid.
Valitsus liigub aga vastupidises suunas – rohkem survet, rohkem sunnimeetmeid ja rohkem peale surutud tuuleparke.
Sellega EKRE nõus ei ole.”
