Viimasel ajal saab palju nalja sm A. Adamsoniga hariduse ja teaduse ministeeriumist, kus mõõdukalt lugupeetav juhib kindlakäeliselt keelepoliitika osakonda. Huumor tuleb mitmest allikast, nii sellest, et ametnik absoluutselt ei valda eesti keelt ja teiseks sellest, et ta esitab katkise tehisintellekti keeles globalistide jura.
Refereerin lühidalt, kõik lehti ei loe ja ei peagi, muinsuskaitsjatel tuli hea mõte ja halb mõte. Hea mõte oli hakata tähistama Tartu rahu päeva riikliku pühana, kuldne mõte. Halb mõte oli aga hariduse ja teaduse ministeeriumile kirja kirjutamine. Väikestele ja tühistele inimestele ei ole mõtet kirjutada, see on lausa ohtlik – vastuseks võib tulla midagi eriti jälki.
Täpselt nii juhtuski, sm A. Adamson pani ikka täiega, tuleb osundada: “Tartu rahu on otseselt seotud Eesti võiduga Vabadussõjas ning selle tõlgendamine võib mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt, kui rõhuasetus asetub üksnes vastasseisule. Just seetõttu on oluline, et selle tähtpäeva sisu ja tähendus oleksid lahti seletatud tasakaalukalt, ajalooliselt täpselt ja kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt,» selline vastus tuli ministeeriumist.
Eeltoodud soga on ilmselgelt asemantiline, teisisõnu ei tähenda midagi. Kuid liigume selle hämaruse kodeerimisel edasi samm-sammult, sõna sõnalt: esimene nõrk koht on “tõlgendamine”. Sõnaraamat ütleb, et tõlgendama tähendab millelegi tähenduse või sisu andmist, millegi teatud viisil seletamist, mõistmist, käsitamist, olemuse avamist; interpreteerimist. Näited: Mõningaid fakte tõlgendati vääriti, meelevaldselt. Kõik oleneb sellest, kuidas tõlgendada uurimistulemusi, vaatlusandmeid. Seadust peab saama üheselt tõlgendada.
Lihtsalt seletades on tegu arusaamisega või mõistmisega. Inimesed, kes ei suuda mõista koomikseid, busside sõiduplaani ja liiklusmärke, jäävad kindlasti hätta ajaloosündmuste olemuse hoomamisega, see lihtsalt on nii ja ilmselt ka jääb nii. Kusjuures Sinimägede lahingute ja metsavendade vastupanuvõitluse hoomamine ei ole mingil määral hõlpsam.
Mina isiklikult arvan, et lisaks Tartu rahu päevale vajame me riikliku püha nii metsavendade kui Sinimägede mälestuse jäädvustamiseks. Siiani on selge, et ministeerium nõuab isikutelt, kes ei oska kirjutada, lugeda, arvutada ning ei valda pahatihti isegi riigikeelt, millegi pärast Tartu rahu peensuste analüüsi. Mis alustel?
Edasi hakkab absurd juba luid murdma, väljend “mõjuda keeruliselt” on sisutu, mõju on lihtne aru saada, see tähendab toime avaldamist. Milline on aga keeruline toime? Siin on kaks võimalust, see on kas kõverik mõju nagu oinasarv või lihtsa toime vastand ehk keeruline toime. Muid tähendusi sõnal keeruline eesti keeles ei ole, olemasolevad tähendused ega ei aita mingil kombel kirja mõttest aru saada.
Kuidas kasutavad sõna keeruline inimesed, kes valdavad riigikeelt suhtlustasemel? Kui kuuled meedias fraasi “mõjub keeruliselt”, on see peaaegu alati kriitika. See tähendab: “Te räägite liiga segaselt, et meid lollitada,” või “See süsteem on nii halvasti disainitud, et keegi ei saa sellest aru.” Ajalookäigust nii rääkida ei saa ja seda ka ei teha, vähemalt pole siiani tehtud.
Võimalik, et putinistlikust või globalistlikust või mõlemast maailmavaatest vaevatud ametnik, ei julge otsesõnu välja öelda, et temasugused ei soovi mõista eesti ajalugu, et vene kommunistide üle saavutatud võit häirib ja solvab neid, et nad ei tunnista eestlasi peremeestena oma maal ja võimalusel tambivad nad kõik Eestit ja eestlasi meenutavad mutta.
Edasi tuleb juba täielik totrus “ajalooliselt täpselt ja kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt”, kas Albert Kivikas kaasas mõne poolemeelse slaavi kommunisti, kui ta kirjutas “Nimed marmortahvlil”? Milline eesti ajalugu on kirjutatud kalifaadi entusiaste, homoklubisid ja abordivalus hungveipinge kaasates? Mina sellist ei tea ja sellist ei ole ka vaja, need asjad ei käi niimoodi.
Aga näed, ministeerium on punnis täis pehmenenud ajusid, rahvavaenlasi ja intellektuaalset saasta. Ajalehe väitel jäi pastla ja kandle minister seekord eriarvamusele, aga see harv selgusehetk ei tee pooletoobiseid ametnikke ja nende kirju olematuks.
Ministeeriumi vastus on keelelisest ja moraalselt vigane. See peab ajaloolist tõde ja rahvuslikku mälu teisejärguliseks võrreldes kellegi subjektiivsete tunnete, hämarate emotsioonide ja hüpoteetilise ebamugavusega. Varjata või “tasakaalustada” võidukat Vabadussõda sellepärast, et see võib “mõnele osale elanikkonnast mõjuda keeruliselt”, on ajaloo võltsimise ja vaimse kapituleerumise meistriklass.
Moraalne ministeerium ei kohandu okupatsiooniriigi ajaloonarratiiviga. Tõe varjamine ei ole hoolivus, vaid sigadus, argpükslus ja reetmine. A. Adamson annab mõista, et Eesti võit Vabadussõjas on “vastasseis” ja seda tuleb “kõiki ühiskonnagruppe kaasavalt” pehmendada.
See on multikultuurse ideoloogia loogiline tulemus: Eesti identiteeti ei tohi olla liiga tugev, sest see võib “muulasi” häirida. Tulemuseks on identiteedipuudega riik, kus põhirahvus peab oma ajalugu häbenema. Just seda EKRE on aastaid hoiatanud – niimoodi kasvatatakse kahte ühiskonda, millest üks ei pea Eestit oma riigiks.
Ministeeriumi kiri on sisuliselt avalik tunnistus, et osa Eesti elanikkonnast (eriti Ida-Virumaa venekeelne segment) ei ole lojaalne Eesti riigile isegi niipalju, et taluda Eesti Vabadussõja võidu tähistamist. Selle asemel, et öelda selgelt – “Eesti ajalugu on Eesti ajalugu, sellega peab arvestama iga siin elav inimene” –, kohandub riik nende haliseva ja manipuleeriva pseudotundlikkusega.
Riigivastase meelsuse seisukohalt on ministeeriumi vastus eriti problemaatiline. Kui riiklik ametkond väidab, et Eesti vabadusvõitlus ja võit vene bolševike üle võib olla “keeruline” teatud elanikkonnagrupile, siis tunnistatakse kaudselt, et osa inimesi Eestis identifitseerib end potentsiaalselt Venemaa narratiiviga, mitte Eesti omaga. See on riigivastase meelsuse mahitamine.
Terve mõistus ütleb: kui tahame, et venekeelsed noored Ida-Virumaal teaksid, miks Eesti on iseseisev riik, siis tuleb seda ajalugu just nimelt rõhutada, mitte vaiba alla pühkida. Ajalugu ei muutu tsenseerimisest ja moonutamisest “kaasavamaks”.
Tartu rahu päev peab saama riigipühaks. Punkt. See on küsimus Eesti iseseisvusest ja vabadusest – kas oleme oma maa peremehed või kohaneme igavesti kellegi teise jultunud omavoliga. EKRE seisukoht on selge: Eesti ajalugu ei ole läbiräägitav, siin ei tehta kompromisse ja kokkuleppeid.
Sven Sildnik,
Sisepaguluses 07.05.2026
Related Posts
Vikerraadio kuulajate lemmiksaade on “Müstiline Venemaa”
VIDEO | Mart Helme: see sinimustvalge on teile sülle kukkunud, aga te ei oska seda hinnata
VIDEO | Mart Helme: “Eesti ei ole malelaual praegu see nupp, mis tuleb Venemaal kindlasti ära võtta”
VIDEO | Mart Helme “Esimeses stuudios” presidendiks kandideerimisest: “Minul on kõik need omadused olemas”
