Näitus keskendub analoogfotograafia võimalustele kujutada reaalsuse tajumist, mälu ja unenäolisi seisundeid. Inspiratsiooni ammutatakse fotograafia ajaloost alates viktoriaanlikust ajastust kuni 20. sajandi eksperimentaalsete naisfotograafideni, kelle looming on mõjutanud kaasaegset arusaama fotograafiast kui isiklikust ja psühholoogilisest väljendusvahendist.

Väljapanekul käsitletakse analoogfotograafiat mitte ainult esteetilise meediumina, vaid vahendina, mille kaudu arhiveerida isiklikke kogemusi, emotsioone ja piirseisundilisi reaalsusi. Mõlema kunstniku loomingus on olulisel kohal mälu, keha ja keskkonna vaheline suhe ning küsimus sellest, kuidas kujuneb inimese isiklik reaalsustaju.

Nina Maria Allmoslechner esitleb näitusel aju tomogrammide seeriat koos loodusfotode ja autoportreedega metsakeskkonnas. Tema töödes põimuvad inimese sisemaailm ja ümbritsev loodus, uurides aju kui piiritsooni “iseenda” ja välismaailma vahel. Kunstnik käsitleb ka derealisatsiooni kogemust ning küsib, kuidas inimene tajub oma kohalolu reaalsuses olukorras, kus see tunnetus võib olla häiritud.

Ksenia Verbeštšuk keskendub fotograafia enda loomise protsessile kui reaalsuse konstrueerimise viisile. Inimeste, loomade ja maastike jäädvustamise kaudu loob ta visuaalse päeviku paikadest, mälestustest ja seisunditest. Tema analoogfotod toimivad omamoodi autoportreedena, milles põimuvad isiklik kogemus ja kohati sürrealistlik keskkond.

Näitus jääb Tallinnas Okapi galeriis avatuks kuni 6. juunini.