Ma lugesin eile pea neli tundi Ringkonnakohtu 150-leheküljelist otsust ja kuna seal olid välja toodud ka Maakohtu seisukohad, siis sai mulle selgeks, et kogu see nn võistlev menetlus ja “kohtunike sisetunne” on asjad, mis tuleb kohtuliku menetluse osas ringi vaadata, toetudes tänasele praktikale.
Me ju teame, et on palju selliseid kaasuseid, kus kaks esimest astet mõistavad süüdi ja Riigikohus teeb õigeksmõistva otsuse ja ka vastupidi, kus tehakse õigeksmõistvad otsused ja Riigikohus kupatab kogu asja tagasi Ringkonnakohtusse.
Meil peaks ju olema terve ministeeriumi täis kogenud ametnikke ja juriste, kes peaksid aru saama, et inimeste eludega ei mängita. Kriminaalasjade toimikud on täis eraelulist, mitte asjasse puutuvat rämpsu, mille menetlemine võtab aastaid.
Kui ma eile seda otsust lugesin, siis kogu aeg
•
•
More mõtlesin, et kuidas on võimalik asju nii erinevalt tõlgendada ehk asja nagu ei ole, aga mingite lausejuppide kokku sidumine võimaldab tegelikult luua täiesti väära pildi. Kui see nn vale pilt kõnetab kohtunikku ja kõditab “sisetunnet”, siis võivad kõik kolm astet teha tegelikult otsuse, mis on õigluse seisukohalt väär.
Toetudes prokuratuuri, vabandust, õigemini KAPO ametnike luuludele, võib mida vaid sinna kohtuotsusesse kirjutada, jättes lihtsalt kõrvale tegelikud faktid. Seega, alustada tuleb seadusandluse kohapealt “võistlevast menetlusest” ja siis vaadata edasi. Koheselt langeb ka kohtunike töökoormus.
Kersti Kracht, EKRE
Loe lisaks:
Kersti Kracht mõisteti ka ringkonnakohtus õigeks kõikides süüdistustes
