Kas nii madal toetus valitsusele on lihtsalt erakordne või erakordselt halb riigi seisukohalt vaadates?

Riigi seisukohalt ei saa öelda, et see on halb, sest siis me ajaksime riigi ja valitsuse sassi. Seda küll aeg-ajalt üritatakse teha, näidates, et kui sa ei ole valitsuse poolt, siis oled justkui riigi vastu. Riigi juhtimise seisukohalt võib madal reiting olla halb juhul, kui see paneb poliitikuid rapsima ja otsuseid rapsides tegema lootuses, et reiting kuidagi tõuseb või konkurentide oma langeb. Madal reiting on alati halb, sest sa ei ole enesekindel.

Aga mida me siis näeme? Kas näeme sellist rapsimist? Maailmas toimuv on kindlasti Reformierakonna reitingut mõjutanud, aga kas tõesti nii palju, et see on kümnele protsendile kukkunud?

Minule meenutab praegune olukord Eestis seda, millest on kirjutanud Suurbritannia endine peaminister Tony Blair, kelle enda poliitiline karjäär oli nagu Ameerika mäed. Ta on öelnud umbes sellise mõttekäigu, et opositsioonid ei võida oma tugevustest valimisi, vaid koalitsioonid ja valitsused kaotavad oma valeotsuste tõttu. Kui me Eestis praegu vaatame, siis populaarsed opositsioonierakonnad ei tule ju välja mingite suurte uute ideedega. Nad pigem ütlevad, et nemad ei tee seda, mida valitsus praegu teeb ja see on aidanud nende toetust väga kõrgel hoida.

Valitsusel on olnud ka halba õnne – näiteks Reformierakonna suur maksulangetus aasta alguses langes ajale, mil üldised hinnad tõusid ja ei saadud loodetud võitu. Teisipidi on seesama Blair välja käinud veel ühe huvitava mõtte, et igal valitsusel on tõusu- ja languseperiood. Teatud hetkel, kui see languseperiood jõuab väga madalale, ei hakka avalikkus sinu üksikotsuseid hindama selle pealt, kas need on head või halvad, vaid kannab üldise negatiivse kuvandi üle kõikidele otsustele. Ükskõik mida sa teed, kõik asjad on halvad ja see taastoodab iseennast pidevalt.

Võib tekkida paradoksaalne olukord, kus mingi opositsioonierakonna esindaja ütleb täpselt sama asja välja ja tema puhul öeldakse, et ta ajab väga õiget juttu ning on tõeline vastutustundlik riigimees. Aga kui sama asja ütleb valitsusliidu esindaja, siis öeldakse, et näed, jälle ta tahab rahvast kurnata ja meile halba teha. Mõneti on meil praegu sarnane olukord.

Valitsuses on kaks partnerit. Eesti 200 on oma kaheprotsendilise toetusega justkui maha kantud, aga valimisi silmas pidades: kas need toetusprotsendid kümme ja kaks jäävad sinna, kus nad on või on neil lootust ikkagi tõusta?

Ma arvan, et Reformierakonna toetus kindlasti sinna 10 protsendi peale ei jää. See ikka mõnevõrra tõuseb, aga kindlasti mitte niivõrd, et nad saaksid valimisvõidule pretendeerida. Eesti 200-ga on seis minu arvates keerulisem. Selliste toetuste ja reitingutega ongi nii, et sul on võimalik väga lihtsasti reitingut kaotada, aga väga raske on seda taastada.

Samas midagi lootusetut ei ole. Ma lihtsalt meenutan, et 2018. aasta lõpul oli Isamaa reiting ühes Emori küsitluses 4,6 protsenti. 2023. aasta lõpus tõusis Isamaa aga küsitlustes esimest korda esimeseks, toetusega üle 20 protsendi. Viis aastat küll läks, aga neil õnnestus selle ajaga tõusta valimiskünnise alt kõige populaarsemaks parteiks.

On kõlanud ka spekulatsioon, et praegune valitsus ei püsi valimisteni. Mida sina arvad?

Ma arvan, et püsib. Siin on kaks väga lihtsat põhjust: esiteks on valimisteni jäänud ainult üheksa kuud. Teiseks ei näe ma kedagi, kes tahaks praegu väga valitsusse minna või kellele see oleks kasulik. Seda ei ole vaja Isamaale, sotsidele ega Keskerakonnale. EKRE-t tõenäoliselt ei võeta ja neid on ka nii väheks jäänud, et nad ei saaks enamust.

Ma arvan, et kuidagi see praegune koalitsioon tiksub. Kas just sellise koosseisu arvuga – võib-olla ka vähemusvalitsusena –, aga tiksub ikkagi valimisteni ära.