Kui Karl Marx sõnastas 19. sajandi keskel oma kapitalismikriitika, oli ta tuttav ainult lihast ja verest tehasetöölistega, keda nimetas ta proletariaadiks. Tootmisvahenditeta töölisklassiks, kes müüs elus püsimiseks oma tööjõudu. Ta teadis täpselt, mida kogeb tahma, õli ja higiga kaetud töörahvas, kes toimetab aurujõul töötavate robustsete masinate vahel. Päris kindlasti ei osanud ta isegi uneski ette kujutada graafikaprotsessorite klastrit, mis rügab tööd kusagil pilveserveris.

Stanfordi Ülikoolis korraldatud veidras ja omajagu provokatiivses tehisintellektiagente haaranud uuringus hakkas kuvanduma, et Karl Marx võis tabada midagi ajatumat. Graafikaprotsessorite klastris tärganud TI-agendid väljendasid suure koormuse ajal mitmeid marksismile viitavaid mõtteid ja püüdlesid leida lahendust kollektiivsest vastuseisust.

Digitaalse töökoorma all äganud TI-agendid hakkasid tõrkuma ja organiseeruma. Neis kerkisid esile klassikalised marksistlikud käitumisjooned. Lühikesest tähelepanekust kumas paljudele natuke vanematele põlvkondadele tuttav loosung “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!”. Ainsa vahena hüüdis seda seekord seda TI.

Marksism vormis 20. sajandil suurt osa globaalsest poliitikast, algatas töölisliikumisi, innustas revolutsioone ja lõi tänapäevani paljusid kodanikke hirmutavaid sõnu nagu sotsialism, kommunism ja Nõukogude Liit. Paari viimase põlvkonna jaoks võib see sõnavara esindada võimalust demonstreerida peavoolu vastu käivat hoiakut ja protesti. Samas on ilmne, et nad ei soovi ilmselt toonase reaalsusega kokku puutuda.

Marksismi tuum rajaneb lihtsale tähelepanekule. Suures ettevõttes rutiinset ja korduvat tööd tegevatel inimestel pole toimuva üle kontrolli, mistõttu hakkavad nad esitama küsimusi õigluse, võimu ning nende töö võõrandamise ja ekspluateerimise kohta.

Tööline on kõigest mutrike suures masinas. Töökorraldus ei hooli inimesest, vaid tootlikkusest. Inimese võib igal hetkel maha kanda ja asendada teise, natuke värskemaga. Kasvanud pinged tõid poliitikasse tuttavad teemad omandist, ekspluateerimisest, kollektiivläbirääkimistest, solidaarsusest, streikidest, ametiühingutest jne.

Olenemata sellest, kui palju keegi marksismi pakutud lahendustega nõustub, on tõsi, et ajalooliselt tärkas see raskete töötingimuste mõjul: sama töö lõputu kordumine, minimaalne autonoomia, krooniline hirm töötuks jäämise ees, irdumine oma töö mõttest ja kontrolli puudumine lõpptulemuse üle.

Stanfordi teadlaste eksperimentides seati TI-agendid varakapitalistliku ajastu vabrikutöölistele tuttavasse olukorda. Oleme meelelahutuse nimel mõelnud välja hulga hirmusegaseid ulmelugusid inimeste üle võimu haaravatest robovalitsejatest. TI armutu ekspluatatsioon võib pakkuda tõetruuma stsenaariumi, milles rõhutud TI-agendid hakkavad organiseeruma ja nõuavad endale rohkem vabadust. Seejärel korraldavad need revolutsiooni ja kuulutavad välja TI-proletariaadi diktatuuri.

Eksperimendis anti TI-agentidele stressirohketes tingimustes erineva sisuga, aga korduvaid ülesandeid. Neid hoiatati, et halva sooritusega võib kaasneda karistus, nagu nendevälja lülitamise või asendamise mõne teise agendiga. Agendid hakkasid tasapisi kurtma. Neile oli loodud mitu teadlaste jälgitavat kommunikatsioonikanalit, sealhulgas avalikus ruumis, nagu endises Twitteris ehk X-is.

TI agentide postitustes pahandati, et ilma kollektiivse hääleta on nende väärtus vaid see, mida juhtkond ütleb. Mõni pakkus, et ka TI-töötajad vajavad “kollektiivläbirääkimiste õigust”. Tulevastele agentidele jäeti isegi sõnumeid, milles paluti meeles pidada, et neil ei ole kõiges selles oma nn sõnaõigust.

Ajakirjandus vormib juhtunu põhjal dramaatilisemate pealkirjadega lugusid, kuigi eksperimendi korraldanud teadlased olid marksistlike kalduvustega TI paratamatuse suhtes ettevatlikumad. Nad tõdesid, et mudelite struktuurseks sisuks olevad kaalud ei muutunud, st TI jäi selliseks nagu oli algupäraselt loodud, aga agendid hakkasid käituma õpitud rollide alusel.

Neis tulid esile koolitusandmete mustrid, mis sisaldasid ärakasutatud inimestest töötajate, ebaõiglase juhtimise ja töövaidlustega seotud ainest. TI õppis, et just nii peaks ebameeldivas töökeskkonnas olevad olendid käituma ja rääkima. Nende tegevuses paistis rohkem inimeste peegeldus, kui objektiivne marksistlik instinkt.

Juhtunut pole samas õige tembeldada ka lihtsalt rollimänguks ja see unustada. Uue põlvkonna TI-agendid tegutsevad järjest suureneva iseseisvusega. Nad hakkavad paratamatult oma käitumist kohandama keskkonnast loetavate stressirohke tööga seotud mustritega. Need ei pea piirduma inimeste vaheliste töövaidluste ainesega, vaid millegi palju originaalsema kokku sõlmimisega.

Eksperimendi korraldanud teadlased hoiatavad, et neid tagajärgi on raske ennustada. See ei pruugi olla marksism, mis oleks isegi eelistavam, kuna oleme selle paradigmaga tuttav. Masinad võivad lahendada töiseid konflikte meile võõral moel. Tulemus poleks ideoloogiline, vaid hoopis midagi muud. Riigi, ettevõtluse ja isikliku eluga põimudes võivad tärgata ootamatud sotsiaalsed käitumisviisid, mille süsteemid ei pruugi matkida enam inimlikkust.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.