Mõne päeva eest lõppes Sirje Karisel riigivisiit Leetu, kus ta muu seas jõudis külastada ka Ciurlionise kunstimuuseumi.
“See on alati elamus. Kuigi ma tahaksin seda elamust alati koos muusikaga, siis on see elamus veel võimsam, aga kuna visiidi pikkus oli suhteliselt lühike, siis natuke muusikat saime ja see oli väga tore,” ütles Karis.
Erilise kogemuse sai Karis aga Leedu uuest arhiivist. “Külastuse lõpus olid seal teadlased, kes võtsid ühe arhiividokumendi, võtsid sealt DNA ja see dokument pandi imetillukesse kapslisse DNA-koodiga. Kuidas see täpselt töötab ja kuidas see hakkab olema, ei tea. Aga see on täielik tulevikumaailm, ma ei ole seda mitte kunagi varem kuskil näinud ja see oli tõesti äärmiselt huvitav,” sõnas ta.
Karis nentis, et ta ei vaata muuseume külastades mitte niivõrd sisu, vaid museoloogina huvitab teda kuraatoritöö ja see, kuidas näitus üles on ehitatud.
“See tähendab ka disaini ja valgust ja ka valvekaameraid. Üks normaalne inimene seda ilmselt muuseumis ei vaata, aga see on ka oluline osa, sest kui näitus on hästi kureeritud ja hästi kujundatud, siis ta ongi huvitav ja on huvitav kõikidel inimestel,” lausus Karis.
Ehkki Karis on rohkem olnud seotud ajaloomuuseumidega, tunnistas ta, et armastab võrdselt kõiki Eesti muuseume.
“Oli muidugi aeg, kus ma pühendasin ennast rohkem ajaloomuuseumidele, sest lihtsalt ei olnud võimalik, et ma teistega nii väga tegeleks, aga nüüd ma ikka armastan kõiki Eesti muuseume, ja mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas,” rääkis ta, lisades et iga muuseum on eriline. “Muuseumides töötavad suurepärased inimesed, kes oskavad teha imelisi näituseid, kust iga inimene midagi uut leiab.”
Iga koolilaps peab saama muuseumisse
Karis loodab, et juba mõnda aega kestnud mure koolilaste kultuuriasutuste külastamise rahastusega laheneb. Tema sõnul peaks kultuuriministeeriumi poolt rahastatavat kultuuriranitsa toetust suurendama vähemalt kolm korda.
“Siis saavad lapsed muuseumides ka rohkem käia, aga see ju ei puuduta ainult muuseume, see puudutab ka teatreid, kontserte, kino, erinevaid lavastusi, nii et see puudutab tervikuna Eesti kultuuri,” ütles museoloog ja rõhutas, et kõik lapsed peavad ühtmoodi muuseumiharidusprogrammides käia saama ja kedagi ei tohi välja jätta.
“Kogu aeg on kogutud ka klassiraha, mis on tegelikult vanemate raha ja ma saan aru, et paljudel võib-olla ei ole võimalik seda maksta. Aga ma usun, et see on lahendatav. Ma arvan, et me ei tohiks väga koolidele ja lastevanematele ette ütelda, kuidas me seda klassiraha nüüd jagame, las nad ikka ise otsustavad, kuidas nad seda oma raha jagavad. Ma arvan, et nad on päris targad iseseisvalt seda tegema ja kõik lapsed peavad saama muuseumisse,” rääkis Karis. Kultuuriportfell on tema sõnutsi oluline seetõttu, et ka suurtest linnadest kaugemalt tulevad lapsed jõuaksid lihtsamini muuseumisse.+
Leedus visiidil olles oli Karisel võimalik küsida kolleegidelt, kuidas neil laste kultuurirahastusega seis on.
“Neil on niimoodi, nagu mina ka ette kujutan, et muuseumis käimise toetust tuleb nii munitsipaalilt, tuleb riigilt, on erilised programmid ja on loodud ka teatavad sihtasutused, kes aitavad. Sama teema on Hollandis, kus ma just käisin – rääkisin muuseumidirektoriga, seal ka munitsipaal toetab. Ma saan aru, et kõikides munitsipaalides ei ole seda raha lihtsalt nii palju, aga ma arvan, et selle võiks ikkagi leida ja võib-olla peabki vaatama niimoodi, et kes on kaugemal, võib-olla sinnapoole rohkem toetust jagama ja kes on lähemal, sinna vähem. Eks see ole jagajate asi juba,” leiab Karis.
Ühelt poolt tutvustavad muuseumid noorele inimesele kultuuri ja arendavad mõtlemist, teisalt toetavad need ka vaimset tervist.
“Minul oli niisugune tore õppejõud nagu professor Tulviste. Tema oli kultuuripsühholoog ja mina sain ka seda ainet tema käest. Tema ütles niimoodi, et kultuur on see, mis õpetab inimese mõtlema ja mõtestama oma arusaamisi. Muuseum ja üldse kultuur õpetab inimest mõtlema ja arendab aju. See on hästi tähtis ja see puudutab kõiki meie kultuuriliike, ükskõik, mis nad on.”
“Teine aspekt, mis on nüüd nii Eestis kui ka mujal maailmas – ega meie ei ole mingeid erandid –, on vaimne tervis, mis paratamatult on noorte ja laste hulgas probleem. Iga muuseumikäik, iga kontserdi- ja teatrikülastus toob mingi muu teema ja võib-olla need kultuurikülastused, ükskõik, muuseum, kontsert, mida iganes, äkki laps leiab sealt arusaama, et mis on elus tähtis. Et tähtis on, et sul on oma kodu, et sul on oma sõbrad, et sul on oma tegemised. Sul on loodus, kus keskel sa elad ja sul on hea olla siin oma maal, oma riigis. Ma arvan, et kultuur tegelikult toobki selle meile. Lihtsad asjad, igapäevased asjad, mida me ju kõik teame. See ei ole üldse keeruline,” lausus Karis.
Muuseumis käimine tekitab Karise sõnul inimesele rahutunde. “Iga inimene, kes läheb muuseumisse, kindlasti unustab ära tänavamüra, kõik selle häirivad tegurid. Mina hakkan ka teistmoodi mõtlema muuseumis, kuigi ma ilmselt ei peaks seda enam tegema. See tekitab inimese vaimus niisuguse hea koha, rahukoha. See on ka tähtis, eriti tänapäevases maailmas, kus ümberringi on päris palju kurja. Uskuge, muuseumis ja kontserdil ei ole kurja,” rääkis museoloog.
Muuseumide võlu
Armastust muuseumide vastu süstisid Karisesse tema õpetajad. Muuseumidirektor Karise sõnul, kes on töötanud kolmes muuseumis, üksi eriti midagi ei tee, tähtis on kogu tiim.
“Sul on haruldane seltskond, sul on imelised kolleegid, sa pead ikka kuulama ka, mis nad räägivad, arvestama ka sellega ja vaidlema, kui vaja on. Aga ilma nende imeliste inimesteta ei sünni mitte midagi, inimene üksi ei tee mitte midagi,” ütles Karis.
Londoni muuseume oli Karisel võimalus külastama hakata 1993. aastast. Kui erinevaid museaale oli ka Eestis, siis väljapanekud olid täiesti eriilmelised.
“Paratamatult me ei saanud nõukogude ajal ikkagi kõiki asju välja panna ja kõiki teemasid käsitleda. Mul on nii meeles, kui ma tegin näitust maha võetud ausammastest, näiteks Kalevipojast, mis nõukogude ajal maha võeti, ja ka Rootsi kuninga ausambast, pärast sain ikka päris pahandada. Niisuguseid näitusi teha ei tohtinud, aga kui kontroll käis ära, siis panime tagasi,” meenutas museoloog.
Karis usub, et ka meie muuseumid ei ole ainult kohalikele ja ka külalised saavad neist elamusi.
“Meie ajalugu on väga huvitav ja kui me oskame seda kenasti edasi anda, siis ma arvan, et inimesed saavad elamuse. Me ei tohi sugugi alahinnata oma ajalugu, oma museaale, väärtusi ja inimesi, kellest me räägime muuseumides, kes on ju Eestis midagi korda saatnud. Iseennast peab ikka kiitma ka,” sõnas ta.
Karise jaoks on kõik museaalid kallid ja igal esemel on muuseumis oma huvitav lugu.
“Mulle väga meeldib, et tehakse aeg-ajalt lihtsalt ühe eseme näitust, sest sellel esemel on nii palju jutustada ajaloost ja inimesest. Meil hiljaaegu avati muuseumikaardi pood ja seal on alati üks ese mingi aeg väljas, see on ka museaal. Selle ühe eseme ümber annab ka tohutult juttu teha. Meil on Eestis suurepärased museaalid,” ütles Karis.
Sirje Karis on Eesti Rahva Muuseumi nõukoja juht. Praegu moodustatakse ERM-i juurde ka noorte nõukogu.
“Ma olen alati mõelnud, et me võiksime noorte käest rohkem küsida, mida nemad tahavad näha ja mida nad tahavad teha. Meie tänapäeva noored on niivõrd andekad, nii erksa mõistusega ja uskuge, nad oskavad küsida. Nad oskavad ka meiesugustele nõu anda, kuulame siis neid, las nemad räägivad. See on nii vahva ja seal on veel üks point – kui nemad annavad nõu ja me teeme nii, nagu nemad ütlevad, siis äkki tuleb rohkem noori muuseumisse ka,” arvab Karis.
ERM-i nõukoda töötab selle nimel, et muuseumist saaks rahvusmuuseum.
“Meil on olemas rahvusooper, meil on rahvusraamatukogu ja las siis olla üks rahvusmuuseum ka. Üks korralik muuseum oma seadusega, oma korraga, kes võtab võib-olla rohkem ülesandeid kui üks tavapärane muuseum. Eesti Rahva Muuseumis on väga tugev teadus ja ka museoloogia, ma arvan, et kõige tugevam selle koha pealt üldse Eestis, siis olgu see üks muuseum, mis on kõikide alus,” märkis museoloog.
Hea muuseumijuhtimise üks märksõnu on oskus end otsustajatele selgeks teha, leiab Karis, kes oli Maarjamäe ajaloomuuseumi juht, kui selle kompleksi ehitama hakati.
“Ma ei mäleta, et oleks olnud mingit vastuseisu, lihtsalt Maarjamäe ajaloomuuseumi gildihoone sai küll tehtud puhtalt Euroopa rahade pealt. Nii palju kui Eestis seda lisa oli, aga see oli suhteliselt väike. Aga Maarjamäe kompleks ikkagi sai ju Eesti rahadega tehtud ja suhteliselt kiire oli, kuna eesistumine tuli peale ja eesistumisel kasutati Maarjamäe tervet kompleksi. Isegi fondihoidla sai pärast juurde tehtud. Ma arvan, et kenad inimesed olid, kelle käest ma küsisin ja nad said aru, et seda on vaja,” tõdes museoloog.
Hiljuti teatas riik, et ei soovi meie rahvuskaaslaste kultuuripärandit väljaspool Eestit enam toetada. Sirje Karis on oma kolleegidega sellele mõttele vastu, sest see on ka meie endi kultuuripärand.
“See on meie rahva ajalugu, see on meie mälu. Me ei tohi kunagi unustada seda, mis on olnud. Uskumatul kombel on meie mälu mujal maailmas alles väga-väga palju. Rahvusarhiiv on tegelikult see, kes seda kõike algatab ja hästi palju on materjale digitud. Küllaltki palju oleme palunud, et nad saadaksid materjalid Eestisse, me oleme need kätte saanud, neid siin korrastatakse. Täpselt samamoodi oleme andnud võimaluse korrastada neid kuskil kohapeal. Me oleme saatnud sinna inimesed, kes on seda teinud ja uskuge või mitte, seal on ka materjale, mis siit omal ajal on lihtsalt kaasa võetud ja ära viidud ja nüüd me jälle teame, kus need on. See teadmine on väga oluline ja ka see, et kui me eraldame raha, siis peab olema kõigile see tulem kättesaadav,” sõnas Karis.
Presidendi abikaasa pehme võim
Alar Karise viieaastane presidentuur hakkab peagi lõppema. Sirje Karisele on need aastad olnud eelkõige õppimise aeg.
“Vaatamata sellele, et ma olen juba nii vana, ma õpin kogu aeg. Teemasid, millega ma tegelen, on hästi palju. Aga ma ei saa tegeleda asjadega, kui ma ei tea mingist teemast midagi. See tähendab, et ma pean endale asjad selgeks tegema ja ma võin julgelt öelda, et terve see aeg ma olen õppinud,” rääkis ta.
Oma ameti tõttu on Karis palju Eestimaal ringi käinud ja näinud, kui ettevõtlikud on kogukonnad ja inimesed.
“Nii toredad on need kogukonnad ja need üritused, mida nad teevad ja kuidas nad koos käivad. Sinna on haaratud kõik, nii lapsed kui ka vanemad inimesed. Silm särab ja koos tehakse asju. Meil tegelikult elavad Eestis nii vahvad inimesed, kes on nii ettevõtlikud ja nad teevad seda kõike pärast oma tööaega. Ma väga kiidan neid inimesi. Teine aspekt: ma olen kohtunud väga tublide noorte andekate inimestega, kes loovad meie tulevikku, Eestit. Ja uskuge, mina usun meie Eesti ilusasse tulevikku, sest meil on nii targad noored inimesed,” lausus Karis.
Kogu helguse juures teeb Karisele aga muret huvihariduse kättesaadavus. Ta leiab, et igal noorel peaks pärast kooli olema sobiv huvitegevus.
“Ma saan aru, see ei ole odav, see maksab ja siin ma ikkagi ootaks kohalike omavalitsuste toetust, kuigi meil on kohalikke omavalitsusi, kes toetavad. Mida me tahame ühiskonnana: kas me tahame, et meil kasvavad toredad, andekad, särasilmsed lapsed ja noored, kes teavad, mida nad tulevikus tahavad või on meil niisugused noored, kes peale kooli lähevad, hulguvad, paraku inetu öelda, tarbivad narkootikume ja teevad kõike halba? Mul on väga hea näide Islandilt, kus see oli juba suureks probleemiks. Riik pani raha huviharidusse hästi tugevasti ja sai jagu sellest. Pooled mängisid jalgpalli, pooled mängisid pilli ja asi lahenes,” rääkis Karis ja tõi esile Eesti inimesi, kes vabatahtlikult lastega tegelevad.
“Väga palju aitavad kaasa nn sädeinimesed, kes viivad lapsed staadionile jalgpalli mängima ja metsa loodusesse. Nad ei taha raha, nad ei taha midagi, nad lihtsalt tahavad nendega tegeleda ja suudavad lastele nii palju edasi anda. Lapsed peavad hindama just seda keskkonda, kus nad elavad. Kui on niisugused toredad inimesed, kes suudavad seda neile õpetada, siis minu arust see on suurepärane,” on Karis veendunud.
Tähelepanu Eesti noortele ja nende (huvi)haridusele on seda suurem, et presidendi taust on teaduses.
“See paratamatult on juba sisse kodeeritud tema aega ja eks seetõttu ka mina tegelen alates sünnitusmajadest kuni üliõpilasteni välja, ka SOS Lasteküla ja tublide noorte aitamine, et nad saaksid käia olümpiaadide. Tõepoolest, hariduse, kultuuri ja kunsti teemad on minu jaoks olnud läbiv,” sõnas Karis.
Alar Karise presidentuuri on saatnud Ukraina sõda, mis algas üsna Karise ametiaja alguses.
“Mul on nii hästi meeles, kui mu abikaasa istus kabinetis laua taga ja kirjutas oma kõnet ümber. Ta pidi 24. veebruaril esimese kõne pidama oma ametiaja jooksul. Ja lihtsalt midagi sinna enam ei sobinud ja midagi pidi juurde panema. Aga elu teeb oma reeglid, sa pead oma asju edasi ajama, edasi elama ja nii me oleme ka teinud. Ühe osana minu tööst nüüd küll nende aastate jooksul on olnud ka Ukraina ja Ukraina lapsed ja noored,” ütles museoloog, kes on ukrainlastega mitmeid kordi kohtunud.
“Alles viimasel käigul, see oli sügisel, käisime ühes lastekodus, kuhu ema-isa kaotanud lapsed üheksaks kuuks hoiule viiakse. See oli väga südamlik käik. Meie STF on see, kes aitab Ukrainat koos Olena Zelenska fondiga ja siis panime sinna varjendisse nurgakivid. Nad hakkasid varjendeid ehitama, muidu lapsed elasid kartulikeldris. Enne ära tulekut ütlesid kaks toredat ukraina tüdrukut, nad olid vast 10-11, et neil on mulle kingitus. See kingitus oli siis maal, mille nad kahekesi olid maalinud ja seal peal oli Neitsi Maarja. Neitsi Maarjal oli kuulivest seljas, korralik püss oli käes ja nad ütlesid, et tema nüüd kaitseb,” meenutas Karis, kelle silmad sel hetkel veega täitusid.
“Mõtlesin, et see maailm ei ole ikkagi õige. Miks on nii, et kui täiskasvanud inimesed midagi ette võtavad, siis tegelikkuses on kõige suuremad kannatajad ju lapsed. Nemad ei olnud mitte kunagi mitte milleski süüdi. Ei ole süüdi selles, et on sõjad, ei ole süüdi selles, et nad ei saa muuseumisse, kui raha ei ole. Nemad ei ole seda põhjustanud. Põhjustanud on paraku täiskasvanud inimesed, äkki tuleks neid õpetada rohkem.”
Eri riikide esileedid lävivad omavahel tihti ja nende südameasjaks on peamiselt laste haridus.
“Lapsed peavad saama normaalse hariduse, ükskõik, kas nad on varjendis või oma kodudest ammugi ära aetud. Ka Aafrika lapsed, tütarlapsed, kes ei ole kooliski saanud käia, nii et me püüame riikide vahel presidendi abikaasadega aidata, kui on kellelgi võimalus, me pakume abi, kutsume enda juurde. Põhimõtteliselt see ei olegi niivõrd mitte rahaline abi, vaid puhtalt üksteise abistamine,” lausus Karis.
Karis meenutas, et enne kui ta abikaasa presidendiks kandideeris, arutati see perekeskis läbi, ehkki otsuse tegi president ise.
“Minu abikaasa on alati eluaeg ise otsustanud, mis ta teeb. Ta rääkis lastega, meil on hästi kokkuhoidev pere ja me väga hindame üksteise otsuseid,” sõnas ta ja tunnistas, et ei jõua praegu uutele presidendivalimistele üldse keskenduda, sest tööd on nii palju. “Ma pean selle töö kõik ära tegema, mis mul on veel tegemata, nii et pigem teen tööd ja suhtlen inimestega, lastega ja noortega. See on tore.”
Kui esileedi töö peaks oktoobris lõppema, hakkab ta raamatuid lugema. “Ma väga armastan raamatuid ja ma väga armastan lugeda. Kui ma veel teatrisse praegu jõuan ja kontserdile ka, siis raamatuid jõuan lugeda öösiti mõnikord. Aga vaat siis ma hakkan,” sõnas Karis.
Presidendi abikaasa amet on Karise jaoks olnud väga uus ja teistmoodi kogemus.
“Need inimesed, kes meie ümber seal on, olid ju ka uued inimesed minu jaoks. Tegelikult on nii positiivne suhtumine olnud. Ma ei ole väga negatiivset suhtumist endasse isegi Eesti rahva poolt mitte kohanud. Ikka on tore ja huvitav, aga vahepeal oled lihtsalt väsinud,” lausus museoloog.
Kultuurisoovitus. “Minu kultuurisoovitus on muuseumikaart. Iga inimene saab endale selle soetada. Uskuge, sellega saab väga paljudesse muuseumidesse, väga palju kordi aastas käia. See on oluliselt odavam, muidu öeldakse, et muuseumid on kallid. Sellega võib lõpmatuseni käia, Meremuuseumisse sisse-välja, kas või iga päev. Eesti rahvas saab siis näha, kui fantastiliselt ilusad ja toredad on meie muuseumid,” rääkis Sirje Karis.