Eesti Kunstimuuseumi konserveerimisosakond tähistab sel aastal 50. aastapäeva. Sel puhul on avatud näitused Kadrioru kunstimuuseumis, Niguliste muuseumis ja Adamson-Ericu muuseumis.

Adamson-Ericu muuseumi väljas olev näitus kannab pealkirja “Restauraatorist konservaatoriks” ning see tutvustab konservaatori eriala 20. sajandi Eesti kunstiloo märgiliste teoste kaudu.

Eesti kunstimuuseumi konservaator Kärt Lend selgitas, et kui restauraatori eesmärk on kunstiteose taastamine, siis konservaator säilitab seda, mis on alles jäänud.

“Tänapäeval on pigem see tendents, et me sekkume võimalikult vähe ja säilitame selle, mis on ajalooga selle teosega kaasa tulnud,” täpsustas ta.

Lennu põhiline materjal, millega ta töötab, on paber. “Paber on väga habras ja see on väga altis igasugustele kahjustustele – rebendid, kortsud ja murded tulevad väga kergesti. Et neid välja saada, tuleb üsna palju vaeva näha,” sõnas konservaator.

Muuhulgas on Lend teinud korda Eduard Wiiralti söejoonistuse, mida kimbutasid nii-öelda klassikalised kahjustused: paber oli kolletunud ja happeline, mis tähendab, et see laguneb väga kiiresti.

“Meie konservaatoritena võitleme loodusjõududega ja pidurdame neid protsesse. Põhimõtteliselt pistsin selle kauni daami vanni ja pesin kõik selle laguneva sealt välja, liimistasin uuesti ja sirutasin. Nüüd on ta loodetavasti võimalikult algsel kujul, nagu kunstnik teda oma laual võis näha,” kirjeldas ta.

Eduard Wiiralti tööd vanni pistes konservaatori käsi värisema ei hakka. “Enne seda on kõik vajalikud uuringud tehtud, söejoonis tuleb enne kolm korda želatiiniga kinnitada, et ma oleksin kindel, et ta ära ei uju. Kui eeltöö on tehtud, läheb kõik hästi.”

Punast joont, kust maalt ei ole mõtet enam teosega tegeleda, restauraatoritel ei ole. “Me ikkagi püüame iga kord need lahendused leida. Seetõttu ongi tore, et meil on nii suur osakond, et me saame omavahel konsulteerida. Ikkagi alati leidub lahendus,” on Lend kindel.

Kõige keerulisemad on juhtumid, kus kunstnik on kasutanud väga habrast tehnikat, näiteks pastelli. “See on nii habras, et siin paberi peal ei hoia seda põhimõtteliselt mitte miski. Üks väike aevastus või kriibe ja see on igavesti pöördumatult kahjustunud. Nende puhul on see ettevaatus mul kõige suurem,” rääkis ta.

Koservaatori suurim tasu on Lennu sõnutsi töörõõm. “See on selline privileeg olla iga päev kunsti keskel ja näha teda nii haavatavas seisukorras ja nii lähedalt. See juba maksabki selle palga,” lausus ta.