Keeruline on portreteerida kunstnikku, kelle omailm libiseb välja tavapärasest olmeloogikast. Enamgi veel, kui portreteeritavaks on linnalegendide saadik kunstnik Peeter Laurits, kelle puhul on tegemist täiesti omaette keskkonnaga, kus põimuvad loodus, mütoloogia, kehad ja usk loomingusse kui kõige ülevamasse. Johan Huimerinna tunnipikkune dokumentaalfilm “Laskumine orgu” ei püüagi seda maailma ära seletada, vaid loob ruumi, kuhu vaataja saab ettevaatlikult siseneda: tajuda selle ruumi rütmi, vastuolusid ja intensiivsust. Just pinge kaudu seletamise ja kogemise vahel hakkab film aeglaselt avanema.
Operaatori ja ka režissööri rollis Huimerind toob Lauritsa maailma kaasa oma fotokunstniku pilgu. Selleski seoses võib peituda ühine ja ühendav motiiv, mille kaudu avatakse Lauritsa kui fotograafi positsioon. Olgu selleks huvi arhailiste sümbolite, koopajooniste või folkmotiivide vastu, osutab kunstniku maailmavaade soovile kõneleda keeles, mis ulatuks kaugemale tänapäeva sageli kitsaks jäävast väljendusviisist. Selles mõttes meenutab Lauritsa maailmatunnetus kohati maalikunstnik Lembit Sarapuu loomingulist universumit, milles on miskit ürgset, kuid seejuures on järjekindlalt oma loogikat järgitud.
Keskne on ka filmitavat ümbritsev Kütiorg, mis on korraga üks paik Lõuna-Eestis ja paljuski ka kollektiivne vaimne seisund. 1990. aastate kunstnike kogukonna epitsenter, mida väisasid teiste hulgas näiteks Toomas Vint ja Leonhard Lapin, on seniajani paik, mis on n-ö väestatud kultuuriinimese vaimuga. Filmis on oluline roll ka kehalisel kogemusel. Loodus ei ole siin idealiseeritud ega distantseeritud, vaid tajutav oma täies ambivalentsuses. Sääsed, niiskus, muld, torm, loomade lähedus – kõik see loob tunde, et inimene ei seisa keskkonnast eraldi, vaid on sellesse paratamatult põimitud. Olgugi et see kogemus pole alati meeldiv, tõstab see toonust.
Nussida ja haududa
Seesuguste sõnadega pöördub Laurits kanade poole, kes pole õigeks ajaks munenud. See hetk võtab üsna hästi kokku filmi hoiaku: suhtlus ei käi ainult inimeste vahel, vaid laieneb loomadele, keskkonnale, isegi nähtamatutele protsessidele. Filmi kese on tugevalt seotud subtiilsete dialoogidega: olgu selleks Lauritsa suhe Kütioruga, kus Valdur Ohaka käe all sai alguse tema kunstnikutee, või sääsevannistseen keset oksarägastikku, kus Laurits laseb end, jäsemed harali ja teist nägu tegemata, üllama eesmärgi nimel sääskedel igast otsast pureda. Helirežii mõjub seejuures lausa kehaliselt: forsseeritud sääsepinin kutsub kinosaalis esile lausa fantoomsügeluse ning vaatajad hakkavad end tahtmatult üle keha kratsima. Kui sinna kõrvale liita kitsekese tapmine ja nülgimine, enese ekskremendi rookimine, saab selgeks, et Laurits ei ole looduses lihtsalt linnulaulu nautiv molutaja või varahommikune supleja. Ta on haruldaselt nõtke isiksus, kes üritab loodusega samal mõtestatud pulgal püsida. Seda kinnitab ka tema põhjalik loodussüsteemide toimimise tundmine ja oskus metsas hakkama saada, olgu vaja loomanahka töödelda või kooreüraskite sisemaailma üle juurelda.
Ühes tuleb Lauritsaga nõustuda: üraskitel ja muudel inimese suu läbi “hävitajateks” tembeldatud liikidel on looduses oma koht. Probleem tekib hetkest, mil inimene hakkab metsa käsitlema pelga ressursina, püüdes sellest kasu lõigata. Lauritsa radikaalsem mõttekäik, et asjade asemel tuleks toota rohkem kondoome, mõjub esmapilgul provokatsioonina, kuid selleski on oma loogika. Maamunal lihtsalt ei ole enam ruumi järjekordse hävitaja jaoks.
Kui lahata filmi tugevusi, on esiplaanil esteetiline tasand. Lisaks filmi algust ja lõppu raamivale analoogsektsioonile, mis viib vaataja tagasi Ohaka-aegsesse Kütiorgu, on Huimerind jäädvustanud kaadreid, mis paljastavad teravalt ja eksimatult, mida tähendab see paik tänapäeval nii portreteeritavale kui ka tema lähedastele. Kadreeringus tõuseb esile läbimõeldud stiil ja liin, mis muutub omaette kõnekaks nähtuseks – täpselt see, mida üks hea operaatoritöö üldjuhul teha võiks. Kuigi laias laastus pakub film üpris eristuva vormi portreedokile, kus on omal kohal ka päris krõbe annus abjektsust, robustsust ja rämedust, on tervik sisuplaanis leigem ja visuaalselt toimiv pinge ei kandu täielikult üle narratiivi.
Lagunevad narratiivid
Mõistagi on Peeter Laurits vaieldamatult kirju kuju ja filmis on õnnestunud seda mitmekülgsust illustreerida. Suurem küsitavus on arvutu hulk kõrvalisi faktoreid: näiteks kaks noormeest, kelle roll ja kohalolu jääb põhjendamata, viha kohaliku suusabaasi vastu, sektilaadse atmosfääriga metsarituaalid, aktifotosessioonid, lynchilikult õõvastavad vaheklipid. Kõik need motiivid ilmuvad ja kaovad, ilma et neist moodustuks dramaturgiline joon. Võimalik, et just selles väljendub Lauritsa enda sõnastatud panseksuaalne hullus, mille hulka kuulub amelemine metsaga, hõõrumine end selle erinevate osade vastu; naiselikkuse ja kehalisuse avastamine. Need ideed on iseenesest intrigeerivad, kuid jäävad pigem visandlikuks kui läbimõeldult arendatuks. Ühelt poolt võibki seda võtta montaažis tehtud otsusena esitleda karakterit etteaimamatu ja vahelduvana, kuid psühholoogiliselt mõjub see liiga fragmentaarselt ja tõtt-öelda poolikuna.
Lauritsa karakteris on peidus ka ükskõiksust, mis asetab inimsuhted madalamale tasandile kui loomingu. Kunst kui miski püha: see on omaette mõtteviis, kus looming õigustab peaaegu kõike. Sellise vaate puhul ei ole empaatia tingimata keskne kategooria – olulisem on intensiivsus ja tõde, mida looming kannab. Peaosalise haavatavus on esil vaid hetkel, kui jutuks tuleb surm ja kunagi saadud vähidiagnoos, millesse küll ei süveneta. Rahuldamata uudishimu külvatakse seevastu aga usinalt.
Ühetunnise filmi sisse on koondatud liiga palju erinevaid kihte, mis ei jõua omavahel täielikult suhestuda. Dialoog tekib eelkõige visuaalsel tasandil, näiteks aastaaegade vaheldumise kaudu, kuid tervik jääb siiski fragmentaarseks. Võimalik, et just sellises ambivalentsuses ongi võimalik Lauritsa-sugust isiksust kujutada: killustunult, hüplevalt ja vastuoluliselt. Kuid vaatajale, kes ei tule filmi juurde eelteadmistega, jääb seesugune lähenemine siiski piiravaks. Fragmendid on iseenesest kõnekad, kuid nendevaheline pinge ei koondu tähenduslikuks tervikuks.
Filmi suurim paradoks seisneb selles, et kuigi on hoidutud teadlikult liigse seletamise eest ja usaldatud vahetut kogemust, pole suudetud seda vormiliselt korrastada. Selle tulemusena vaataja küll tajub Lauritsa maailma intensiivsust, kuid ei pääse sellele piisavalt lähedale, et see transformeeruks millekski enamaks kui esteetiliseks või kontseptuaalseks muljeks.
“Laskumine orgu” jääb kahe künka vahele: ühelt poolt soov olla intuitiivne, kehaline ja seletamatu, teiselt poolt vajadus luua dramaturgiline selgus, mis aitaks seda kogemust siduda. Sellegipoolest peab möönma, et film ei lähe kunagi päriselt käest ära. Sarnaselt peategelasega hoiavad intensiivsed teemad ja sümbolistlik kujundikeel vaataja pidevalt rakkes, nii et igavus kergelt peale ei tiku. Film ei too muutust, vaid jätab vaataja samasse seisundisse, milles too alustas.