Liisa, seleta palun, kuidas on nii, et ühes ruumis on hea energia ja teises lihtsalt ei ole? Sa lähed sisse ja tunned kohe, et midagi on nagu paigast ära… aga sa ei oska öelda, mis täpselt.
Kuna ma olen kaheksa aastat kinnisvaras töötanud, siis olen näinud sadu kodusid. Ja on kodusid, mis näevad pildi peal täiesti imelised välja, aga seal sees on kuidagi kummaline olla.
Nagu jahe oleks olla. Ebamugav.
Jah, täpselt. Ja osad inimesed on selle suhtes tundlikumad kui teised. Mõni tajub kohe, mõni vähem, aga alateadvus reageerib ikkagi. See oligi minu jaoks põnev – mismoodi teadus selle lõpuks ära seletab.
Tänaseks on õnneks tekkinud juba terve rida teadusharusid, mis seda uurivad. Näiteks neuroesteetika – see uurib, kuidas ilus ruum meid mõjutab. See on küll suhteliselt noor valdkond, umbes paarkümmend aastat aktiivsemalt uuritud, aga tulemused on väga põnevad.
Uuringud näitavad, et inimesed võivad elada isegi kauem, kui nende ümbrus on ilus, kui nad puutuvad kokku kunsti ja kultuuriga. Keskkond mõjutab meid palju rohkem, kui me arvame. Tihti veedame ju suurema osa oma päevast nelja seina vahel – kas kodus või kontoris – ilma et me üldse mõtleks, mida see ruum meiega teeb.
Kas see päriselt käibki nii, et inimene läheb tuppa, tunneb, et on imelik olla, ja siis sina tõstad lillepoti teise kohta, paned tooli kolmandasse kohta – ja äkki ongi ruum energeetiliselt hoopis mõnusam?
Üks pool on energeetika, aga teine pool on see, kuidas meie ruumi tajume. Meil on sensoorsed võimed, eriti tugev on visuaalne taju. Kui ruum on visuaalselt sinu aju jaoks meeldiv, siis sa tunned ennast seal paremini. Aga lisaks on materjalid, valgus, helid. Näiteks kui ruum on väga metalne ja industriaalne – mis on praegu hästi populaarne stiil –, siis seal ei teki rahulikku ja taastavat tunnet.