Riho Saard “Kristluse jälgedes. Globaalkristluse ajalugu selle algusest tänapäevani”

Tõused üles, näed, et jumal oli korraga nii kukk kui kana, et jeesus oli muna, et inimkond kukkus hauduma ning vast ehk alles nüüd hakkab üht-teist kooruma, arukene pähe tulema. Kui hakkab. Siis saad aru, et tegemist oli unenäoga. Ja oleks see kõik nii lihtlabane nagu üks harilik omlett (millega on omad nõksud ning mune krõksimata ärme üldse alustagi). Tibusid loetakse sügisel, ent praegu on alles kevad. Ja pühad.

Riho Saard teeb selle raskema jutu, mis kaasa mõtlema kisub, omajagu selgemaks. Tahes-tahtmata elame me jo viimased tuhatkond pluss aastat kristliku kultuuriruumi sees ning tostap tundub mõistlik teada, miks ja millega me õigupoolest seotud oleme. Paar tuhat aastat ühe religiooni lugu kuuesaja lehekülje peale valada ei ole lihtis. Mu meelest saab Saard üllatavalt hästi hakkama. Vaielgu vastu, kes tahavad, ja loogu omad lood. See raamat siin on konkreetne, kompaktne ja kohustuslik. Vabatahtlikult.

Ja tõesti. Kui päriselt midagi teada tahad kogu kristluse loost, siis mine ja loe. Kui mõni parem ehk halvem episood huvi pakub, leiad juhatust edasi. Ju asjaomase teemaga tegelenud ajaloolane suudaks mu sõbraliku soovituse pipramaale suunata – ent miks ta peaks. Mina soovitan. Järeldamine, kahtlemine, uskumine, mõtlemine ja valikute tegemine ongi see, milleks Jumal meile aju, aru ja armastamisvõime on andnud. Ärgem laskem neil raisku minna.

Jumal olgu meiega, ja kui ta parasjagu mujal hõives, siis jumal temaga; on kingitud ju võimalus iseomaliselt toime saada. Seniks-kuniks. On ju nõnda, et võime teinekord üksteist vahkvihas suusoojaks kuradile saata ning õige pea uuesti ära leppida, aga jumalagajätt on suurusjärgu võtta tõsisem asi. Valigem sõnu, kaalugem valikuid jama on alati valede valikute taga. No näiteks et ma ei loe raamatut. Mis mõttes? Mine loe kohe.

Annika Laats “Usk ja umbusk”

Taevataat tahab seitse korda mustmiljonil viisil inimesteni jõuda, kui nood va susserdised sõnumi vähegi vastu võtaksivad. Piibli jaoks kulus kuuskümmend kuus raamatut, aga Vanapagan püüdis kuuesaja kuuekümne kuuega vastu lajatada ning uus ilm toob uut müra juurde.

Annika Laats teeb tasahilju toda valgema maailma asja, teeb teda hästi. Tema ei pulbitse väävliaurudest ega põrgutulest (mõnigi preester vaadaku siinkohal sügavale iseenese sisse), paneb hoopiski leebel moel maailma nägema ja naksab teinekord meelepaigast, kuhu sutskamist justkui ei oodanukski. Ta on korraga täna ja siin, ent igavikuline, on imeline ja ilmaline, vaimukas ja vaimulik. Lahke käehoid ja tarvilik süst. Lugemine, mis lammutab ja leevendab, ent kokkuvõttes ikkagi loob. Looja värk. Egas kirikuõpetaja pea olema vana kole õpetaja, kes noomib ja näpuga viibutab ja miniinimestele, pisiisikutele kaardikepiga piki näppe lajatab – tema annab sooja ja sõbralikku tunnet, pakub kodutunnet ja teadmist ja tarkust. Rahu ja usku, et ikkagi saavad maailma asjad etemaks minna. Kui me kõik natukene kaasa aitame. Või, võimalusel, palju.

Joel Jans “Rõngu roimad 3: Viimnepäev”

Ma ei saa põnevikest kunagi mööda minna ja Joel Jansi kolmas köide kahesaja aasta tagusest Rõngu kerigoõpsust sobib siia ülestõusmislihavõttemunapüha nädalasse nagu lusikas kõrvaauku.

Pole aimu, kui kaugele Jans oma epopöa kirjutada jaksab, aga minu rehkenduse järgi pole pastor Alexander Lenz “Viimsepäeva” aegu veel neljakümnenegi, nii et lootus jääb. Mõrvumised olgu, mis nad on – ja neid jagub – ent ajastulise eestimaise õhustiku loomise suhtes ütleb mu kaunikesti paljulugenud kõhutunne, et siit kujuneb kokku tammsaareväärne suurkuva.

Loe siis, nagu tahad – huvitab lahendus või muuvärk seal ümber. Ütlen, et koostoime on veenev. Tark on kobida raamatukokku ja otsida esimesed kaks osa samuti üles. JJ on soone peale sattunud; lootkem, et kuld ei lõpe, allikas ei kärbu. Verd, tuld ja vankrimääret igale maitsele!