Jakob Hurt (22. juuli (10. juuli vkj) 1839, Himmaste küla, Põlva kihelkond, Võrumaa – 13. jaanuar 1907 (31. detsember 1906 vkj), Peterburi) oli eesti rahvaluule- ja keeleteadlane, vaimulik ning ühiskonnategelane. Ta oli üks rahvusliku ärkamisaja juhttegelasi.

Hurt algatas eesti rahvaluule kogumise ja teadusliku publitseerimise ning osales paljude ärkamisajal loodud organisatsioonide töös.

Hurt sündis Põlva kihelkonnas Himmaste külas Lepa talus koolmeistri perre.^[1] Ta õppis Himmaste küla- ja Põlva kihelkonnakoolis, aastatel 1853–1855 Tartu Kreiskoolis ja Tartu Kubermangugümnaasiumis.^[2]

Aastatel 1859–1864 õppis Hurt Tartu Ülikoolis usuteadust, milles sai kandidaadikraadi aastal 1865. 12. veebruaril 1886. aastal sai ta Helsingi ülikoolis doktorikraadi. Tema doktoriväitekirja pealkiri oli "Die estnischen Nomina auf -ne purum".^[2]

Hurt töötas aastatel 1865–1866 Hellenurmes Alexander Theodor von Middendorffi perekonna koduõpetajana. Seejärel teenis ta 1868. aastal leiba Kuressaares ning aastatel 1868–1872 Tartus gümnaasiumiõpetajana. Samuti panustas ta eesti kirikuellu: aastail 1872–1880 töötas ta Otepääl ja aastail 1880–1901 Peterburis eesti Jaani koguduse pastorina.^[2]

Kui 1870. aastal tekkis Tartus esimene eesti üliõpilaste mitteametlik koondus, millest kasvas välja Eesti Üliõpilaste Selts, kutsusid üliõpilased oma Kalevipoja‐õhtutele osalema ka Hurda, kes avas "Kalevipoja" keelelist külge.

Hurt alustas juba üliõpilasena ühiskondlikku tegevust Õpetatud Eesti Seltsis ja Vanemuise Seltsis ning täitis juhtrolli eesti rahvusliku liikumise suurürituste korraldamisel. Samuti kuulus ta aastail 1870–1883 Eesti Aleksandrikooli peakomiteesse ning oli aastail 1872–1881 Eesti Kirjameeste Seltsi (EKmS) president. Rahvusliikumises esindas Hurt mõõdukat suunda, mistõttu sattus ta vastuolusse radikaalse Carl Robert Jakobsoni ja tema pooldajatega. Hurt taotles emakeelset kooli ja rahvahariduse edendamist. 1880. aastate alguses taandus ta ühiskondlikust tegevusest ja pühendus teadusele.^[2]

Keeleteadlasena tegeles Hurt eesti kirjakeele korraldamisega ning soovitas kasutada uut kirjaviisi ("Lühikene õpetus kirjutamisest parandatud viisi", 1864)^[3]. Hurt avaldas keeleteaduse vallas mitmeid uurimusi, nagu "Die estnischen Nomina auf -ne purum" (doktoriväitekiri; 1886, Helsingi) ja "Eesti sõnadest -line lõpuga" (1903). Lisaks kirjutas ta artikleid ste-lõpuliste kohanimede, partiklite ehk ja või jm kohta ning aitas Ferdinand Johann Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel ning selle teise, täiendatud trüki välja andmisel (1893). Ajalooalase tööna avaldas ta "Pildid isamaa sündinud asjust" (1879)^[4], mis tugineb rahvaluuleainesele.^[2]

Hurda peamine teene on eesti rahvaluule kogumine ja selle teaduslik avaldamine. Hurt alustas rahvaluule kogumist aastal 1860, kui ta oli saanud innustust kodukohast ja eeposest "Kalevipoeg". Rahvaluule kogumist korraldas Hurt Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina ja hiljem iseseisvalt. Samuti oli ta esimene, kes kaasas rahvaluule kogumisesse vabatahtlikke korrespondente ehk kaastöölisi. 1871. aastal avaldas ta ajalehes 11 üleskutset, mis juhendasid, kuidas rahvaluulet koguda. 1888. aastal ilmus ajalehes üleskutse "Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele", milles ta selgitas rahvaluule žanreid ja kogumise viise. Hurt õhutas koguma ka kalendrites ja erakirjades. Hurda üleskutsest haaras kinni ligi 1400 kaastöölist Eestist ja Venemaa eesti asundustest. Tänu kaastöölistele ja kogumistööle suunatud üliõpilastele kogus Hurt 261 589 üksust rahvaluulet (kõigist žanritest), kokku 122 317 lehekülge, ning lisaks murdeainest. Aastail 1888–1906 avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet kogumise edenemisest.^[2]

Hurda esimene välja antud raamat on muistendikogumik "Beiträge zur Kenntniss estnischer Sagen und Ueberlieferungen" (1863). Samuti algatas Hurt rahvaluule sarja "Vana Kannel", mille esimene köide (3 vihikut, 1875–1886) keskendus Põlva lauludele ning teine köide (2 vihikut, 1884–1886) Kolga-Jaani lauludele. Kogumik "Setukeste laulud" I–III (1904–1907), mis koosneb Vastseliina ja Räpina lauludest, kuulub seeriasse "Monumenta Estoniae Antiquae".^[2]

Hurda rahvaluule väljaanded järgisid topograafilis-tüpoloogilist põhimõtet ehk olid koostatud kihelkonna ja laulutüübi põhjal. Märkimisväärne on ka Hurda 1896. aastal Riia kümnendal ülevenemaalisel arheoloogia kongressil peetud ettekanne rahvaluule kogumisest. Hurt on kirjutanud ka populaarteadusliku rahvausundikäsitluse "Eesti astronoomia" (1899) ja etnograafilise ülevaate "Über die Pleskauer Esten oder die sogenannten Setukesen" (1904, Helsingi).^[2]

Postuumselt on ilmunud "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad" (1939, toimetanud Hans Kruus), "Kõned ja kirjad" (1989) ja "Mida rahvamälestustest pidada" (1989, koostanud Ülo Tedre).

Jakob Hurda abikaasa Adele Eugenie Oettel oli Tartu kreiskooliinspektor Carl Oetteli tütar. Hurda kälimehed olid Kärla Maarja-Magdaleena koguduse vaimulik Johannes Kerg ja pastor Christian David Dsirne.

Hurdal oli kuus last. Vanim tütar Mathilde Mohrfeldt-Mäevälja oli abielus praost Aleksander Mohrfeldt-Mäeväljaga. Nende tütar oli tuntud pianist Helmi Viitol.^[5] Hurda poeg Max Hurt oli Kaubandus-Tööstuskoja esimene direktor ja teine poeg Rudolf Hurt tegutses Tallinna Toompea Kaarli koguduse õpetajana.

Hurda kogumistöö pälvis nii ulatuselt kui ka metoodikalt rahvusvahelist tähelepanu juba tema kaasajal.

1992. aastast määratakse silmapaistvale rahvuskultuuri edendajale Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind, mida alates 1996. aastast annab välja Jakob Hurda nimeline Põlva Rahvahariduse Selts.

Jakob Hurda mälestussambad asuvad Põlvas (1989, skulptor Aulin Rimm, arhitekt Andres Mänd), Tartus (Jakob Hurda monument, 1994, skulptor Jaak Soans ja arhitekt Rein Tomingas) ja Otepääl (Jakob Hurda graniitbüst Otepää kirikumõisa hoone esisel haljasalal, 1989, skulptor Villu Jaanisoo).

Jakob Hurda bareljeef asub Otepää kirikus.

Tartus asuvat Vanemuise parki nimetatakse sealse Jakob Hurda monumendi järgi ka Hurda pargiks.

Jakob Hurda portree oli aastatel 1992–2011 käibel olnud Eesti kümnekroonisel pangatähel.

Tema järgi on nimetatud tänav Tartus, Põlvas, Otepääl ja Himmastes.

Jakob Hurt oli Eesti Üliõpilaste Seltsi auvilistlane ja korporatsioon Livonia vilistlane.

• Jakob Hurda monument
• Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind
• Jakob Hurda tänav

• Rudolf Põldmäe, "Noor Jakob Hurt" (monograafia). Eesti Raamat, Tallinn, 1988
• "Jakob Hurt 1839–1907" (album). Koostanud Mart Laar, Rein Saukas, Ülo Tedre. Eesti Raamat, Tallinn, 1989
• Mart Laar, "Raamat Jakob Hurdast" (monograafia). Ilmamaa, Tartu, 1995
• "Looja ees". Hando Runnel (koostaja). Ilmamaa, Tartu, 2005. ISBN 9985-77-156-7
• Uue Wirulase lisa nr 1 (ajaleht). Tallinn, 1907

• Oskar Urgart, Jakob Hurt ajakirjanikuna., Eesti Kirjandus, nr 7, 1939
• Heinrich Koppel^[küsitav], Dr. J. Hurda poliitilist seisukohta ja tegevust mõjutavaist asjaoludest., Eesti Kirjandus, nr 7, 1939
• "Tartu restaureerib Jakob Hurda hauaplatsi", Tartu Postimees, 3. veebruar 2009
• "Jakob Hurt ja internet", Universitas Tartuensis, nr 7, juuli 2014
• Jakob Hurt Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Dr. Jakob Hurt Põllutööleht, 10. (ukj 23.) jaanuaril 1907
• Saarte Hääl: Saare maakonna ajaleht, nr 118, 7. oktoober 1989