Mõnede kirjanike puhul piisab isegi väga vähesest, et meeldejääv olla. Jack Vance on üks selliseid klassikalise ulmekirjanduse suurkujusid, kes kirjutas oma eluaja jooksul väga palju ja teenis ka märkimisväärset tunnustust. Eesti keeles oli seni ilmunud temalt vaid üks lühijutt: 1961. aasta “Kuukoi”, kuid ka see lugu oli juba piisavalt tähelepanuväärne, et muutuda lugejate hulgas legendaarseks.

Nüüd on ilmunud väike kogumik kolme Vance’i looga. Muidugi on see autori suurest varamust vaid tilluke osa, kuid tegemist on hea valikuga. Nagu legendaarne “Kuukoi”, lähtuvad ka siinsed lood autori lemmikteemast, aja ja ruumi kauguste tõttu tekkinud ühiskondade veidrustest. Kaks lugu kolmest on ka olulisemate ulmeauhindade (Hugo ja Nebula) laureaadid.

Kogumiku esimene lugu on 1963. aasta “Draakonite isandad” ning tegemist on kohe suurepärase näitega sellest, kuidas Vance kirjutab. Pealkiri ja eestikeelse väljaande andekalt kujundatud pulp-ulme stiilis kaanepilt viitavad lihtsale mõõga-planeediseiklusele. Selletaolised elemendid on loos tõesti olemas. On eraldatud ja feodalismi langenud planeet ning suured soomuselised olendid, kuid Vance’i käe all saab nendest midagi hoopis teistsugust.

Lugu hakkab tükk-tüki haaval avama kunagi kosmose asustanud inimeste mandumist ning nende asemele tõusnud uue tulnukarassi olemust. Siis hakkab selguma ka jubedus, mis on seotud inimeste poolt võitlusloomadena peetavate “draakonite” päritoluga. Ilmnevad õudsed teod pole ka täiesti põhjendamatud, vaid sama mõõduga vastamine. Esimese loo võtabki kõige paremini kokku iidne moraal “ära tee seda, mida sa ei taha, et sinuga tehakse”.

Teine lugu, 1958. aasta “Imetegijad” on sellest väikesest kogust minu isiklik lemmik, kuna siin on tunda Vance’i humoorikamat poolt, mis teises kahes loos esineb vaid väga mustades toonides. Ka siin algab lugu muudest maailmadest eraldunud ja feodalismini taandarenenud planeedil. Erilisemaks teeb olukorra asjaolu, et muistne teadus on küll ammu unustatud, kuid selle asemel on välja töötatud nõiakunst.

Omavahelise vaenutsemise käigus ei ole inimesed märganud, et kunagi teaduse abil valmistatud relvadega võidetud planeedi põlisrahvas on hakanud metsadest välja hiilima ning nõiakunst, mis on rohkem nagu praktiline inimpsühholoogia, on nende vastu võimetu. Seda kõike saaks võtta kolonialismi-mõistuloona, mis on ulmes üsna levinud teema, kuid mulle meeldib, kuidas Vance’i huumor pehmendab seda tõsist teemat oluliselt.

Kolmas lugu on 1966. aasta “Viimane kindlus”, mis kasutab taas juba teistest lugudest tuttavaid teemasid. Kuid seekord on mandunud ja eraldatud planeediks Maa ise, mille pärast pikka aega kosmosest naasnud inimesed on jaganud hiidmõisateks. Lisaks on inimesed kosmosest kaasa toonud erinevatest tulnukarassidest orje ning viinud oma jõudeelu nende abil täiuseni. Kuid orjandus toob paratamatult kaasa orjade ülestõusu.

Tegemist on hea ja tugeva looga. Nendest kolmest on ta aga suhteliselt võetuna kõige nõrgem, kuna teistes lugudes üsna täiuslikuks lihvitud tegevus jääb siin kohati venima ning väike romantiline liin, mis teistes täiesti puudub, tundub loo suuremaid teemasid arvestades tobedavõitu. Siiski on need väiksed puudused ja Vance’i fantastiline kujutlusvõime kannab ka selle tüki tervikuna väga kõrgele.

Kõik kolm lugu kokku aga on midagi enamat kui ainult kolm eraldiseisvat teost. Kuna eelmisest Vance’i tõlkest on möödas juba üle kahekümne aasta, siis on võimalus, et ka praegune kogumik jääb pikaks ajaks ainsaks eraldiseisvaks raamatuks, mille abil autori loominguga eesti keeles tutvuda. Seda arvestades oli igati mõttekas panna ühte raamatusse kokku kolm tõesti kaalukat pala.

Natuke on ainult kahju, et kõik kolm lugu on üsna sarnased, sest Vance’i lühiproosale on tegelikult omane palju laiaulatuslikum kirevus ja fantaasialend. Mõni valikkogu näiteks kümne looga oleks tema mitmekesisusel aidanud palju enam esile tõusta. Midagi muud raamatule tõesti ette heita ei saa. Ulmeklassika mõistes on tegu kaugelt kõige olulisema tõlkekoguga eelmisest aastast – või isegi üle mitme aasta.