Peatselt 102 aasta vanuseks saav ajakiri Eesti Naine on ühtlasi ka vanuselt teine kuukiri Eestis, jäädes eakuselt alla vaid kirjandusajakirjale Looming. Kuressaares avatud ajakirja ajalugu koondaval rändnäitusel näidati ka rariteeti – ajakirja päris esimest numbrit. kuna ajakirja teekond on olnud auväärselt pikk, siis pole ka toimetuses vahepeal olnud kõiki ilmunud numbreid.

“Ja oligi puudu, sest toimetus on nii mitu korda kolinud. Nüüd, kui ma arhiivi panin natuke järjekorda, siis sai lugejaid natuke appi palutud ja need aastakäigud, mis meil olid puudu, tulid välja. Viimased, mis olid puudu, olen ostnud numbrite kaupa Osta.ee-st kokku. 1945. ja 1946 aastakäik ning siis on tõesti kõik!” ütles Eesti Naise vanemtoimetaja Liis Auväärt.

102 aastat tagasi ilmumist alustanud ajakirjal oli alguses praegusega võrreldes hoopis teine sõnum oma lugejatele.

“Eesti Naine loodi Tartus karskusliidu häälekandjana. Toona oli siis selline mõte, et peab natuke õpetama Eesti naisi, et nad valiksid enda kõrvale paremad Eesti mehed. Juba siis oli selline uskumus, et naine on ikkagi mehe kael ja viinaviga oli eestlastel kõva ning seda loodeti harivate tekstide abil natuke vähendada,” sõnas Auväärt.

102 aasta jooksul on ju juhtunud nii mõndagi. Sõja perioodil ajakiri ei ilmunud ja pärast sõda muutus Eesti Naine aastakümneteks Nõukogude Naiseks.

“Neid nõukaaegseid ajakirju sirvides on näha, et seal sees on sisu, mille eest meie toimetus tegelikult ei seisnud, aga mis lihtsalt pidi seal olema. Paraku pidi see teatud meeleolusid väljendav sisu olema ajakirja eesotsas. aga inimene, kes on eestimeelne, eestikeelne ja oskab hinnata neid eestimeelseid väärtusi, siis see leiab sealt ajakirja tagaosast ning leidis ka ikka selle kindakirja väikese sinimustvalge vihjega,” lausus Eesti Naise peatoimetaja Mari-Liis Helvik.

Ajakiri peab läbi oma esimese peatoimetaja Helmi Mäelo teeneks ka Eestis sajand tagasi emadepäeva laialdase tähistamise traditsiooni ausse võtmist.