Aastast aastasse küsitakse emakeelepäeval ja selle eel keele- ja kultuuriinimestelt, kas eesti keel ikka säilib. See eeldab, et keel on midagi, mida saab lihtsalt “säilitada”.

Keel on alati pigem protsess kui valmis asi. Muutub sõnavara, muutub grammatika, muutub stiil. Vaatame kasvõi poolteist sajandit vanu Lydia Koidula tekste: “mu lehkav isamaa” ei tähenda haisvat isamaad. Samamoodi pole tänapäeval eriti levinud öelda “meil aiaäärne tänavas”. (Kuigi kirjakeelsed on mõlemad, nii tänaval kui ka tänavas.)

Erinevusi on, aga ei saa väita, et eesti keel poleks säilinud. Keel ei säili samal kujul ja seetõttu on küsimus keele säilimisest mõneti valesti püstitatud.

Kirjakeele ajutisus

Inimkond on suurema osa oma eksistentsist läbi ajanud vaid suulise suhtluse abil. Kiri, tekst ja raamatud ning lugemine ja kirjutamine kuulusid pikka aega elitaarsete tegevuste hulka. Trükipressi tulek ja Eesti aladel ka Rootsi võimuga ühes saabunud luteri usu levik lõi uue olukorra, kus kirjasõna jõudis järjest suurema osani elanikkonnast.

19. ja 20. sajandil tekkis rahvusriik koos standardiseeritud kirjakeelega. Koolisüsteem, ajalehed ning hiljem raadio ja televisioon toetasid ühtset keelenormi. Sellest ajast pärineb ka meie praegune arusaam, et keelega käib kaasas normeeritud kirjakeel.

Julgen arvata, et kui aastal 3026 vaadatakse praegusele ajale tagasi, tajutakse seda kui üht veidrat paarisaja-aastast perioodi, mil inimesed pidasid mingil põhjusel kirjasõna ülimuslikuks.

Digiajastu kommunikatsioon on märksa killustunum. Suhtlus toimub eri platvormidel, tekstid jäävad järjest lühemaks, audiovisuaalsete vormide osakaal suureneb. Üks tekst ühele suurele homogeensele auditooriumile ei ole enam peamine viis suhtlemiseks. Täpselt nagu kirjasõna polnud talurahva ja külakogukonna jaoks nii igapäevane.

Muutumine pole katastroof

Võimalik, et eesti keel muutub tulevikus rohkem, kui me seni harjunud oleme. Sõnavara vahetub ja vormid lihtsustuvad, aga inimesed suhtlevad üha killustunumates keeleversioonides edasi.

Ühtne ja kõigile ühesugune kirjakeele standard taandub, sest keel kujuneb aina enam väiksemates suhtlusringides. Kogukonnad loovad oma sõnu ja väljendeid ning keelekuju sõltub üha rohkem sellest, kellega parasjagu suheldakse. Need suhtlusringid ei ole enam peamiselt piirkondlikud, vaid pigem teema- ja kultuuripõhised ning sageli ka rahvusülesed.

Kirjakeelt mõjutab tugevalt see, kuidas inimesed igapäevaselt räägivad. Kui keel muutub loomulikult, siis nii ongi. Siiski ei pea iga muutust ka kohe ametlikult kinnistama.

Kahetsusväärselt on viimase aja keelepoliitika juhtmõtteks saanud: nagu rafas räägib, nii ongi õieti (tõlge kirjakeelde: nii nagu rahvas räägib, nii ongi õigesti.). Normi ülesanne ei peaks olema iga uue kasutusviisi kiire normaliseerimine. Pigem võiks norm toimida teatava pidurina. Mitte selleks, et muutust peatada, vaid selleks, et see ei kiireneks koos institutsionaalse otsusega.

Seetõttu võiks emakeelepäeval küsida hoopis vähem dramaatilisi küsimusi ja võtta vabamalt. Küll keel ka “säilib”.

Seni kuni inimesed eesti keeles kõnelevad, on keel olemas.