Eva Koffi jaoks on kirjanduse mõte luua ruum, kus lugeja saab üksinda raamatuga olla. Seetõttu ei taha ta autorina ette öelda, mis tundeid tema teosed lugejates tekitama peavad.

“Mulle tundub, et tänapäeva maailmas jääb neid võimalusi inimestel järjest vähemaks. Me oleme kogu aeg müras, käras, kiiruses, mingisuguses tempos ja mulle tundub, et kirjanduse või raamatuga koosolemine on täpselt selline, et mingi teatud nurgake oma elus tuleb nendele hetkedele jätta. Ja mis selles ruumis toimub ja millise ruumi see “Õhuskõndija” konkreetse lugeja nurgakeses tekitab, see on täiesti vaba. See on täiesti selline, et ma arvan, et ma ei suuda seda isegi ette kujutada,” mõtiskles ta.

Seda, et üks teost saab väga erinevalt tõlgendada, on talle lugejate tagasiside kinnitanud. “Mulle on öeldud, et see on selline kerge ja õhuline raamat, rasked teemad, aga kuidagi kergel või õhulises viisil käsitletud. Mõni teine ütleb, et miks peab üks raamat nii kurb olema ja meid niimoodi maadligi suruma. Ma olen saanud aru, et see, mis inimese ja raamatu vahel toimub või milline ruum sinna tekib, on täiesti ettekujuteldamatu. Ma ei oska isegi oma tahet kuskile panna.”

Koff leiab, et igas heas kunstiteoses on saladus peidus. “Kui mingi teos, ükskõik, mis žanrisse ta kuulub, on sada protsenti mõistetav või ühene, me läheme ära ja me saame aru, mis meiega toimus, siis see ei ole võib-olla päriselt see, mis mind kunsti juures võlub. Mulle tegelikult väga meeldivad need kohad, kui ma lugedes ei saa millestki aru, raamatut kinni pannes, etendust või filmi lõpetades jääb mulle mingisugune rahutus sisse. Mul on midagi, millest ma ei saanud aru, ma ei suuda näppu peale panna, et midagi toimus minus, aga ma ei tea, mis asi see oli. See on minu meelest midagi, mis jääb kandma,” leiab ta.

“Õhuskõndijaga” läks ta uurima inimese sisekosmost. “See võib olla mingis mõttes klišee, et millest kirjandus ikka räägib, kui mitte inimese sisemaailmas, aga ma olen selle peale mõelnud, et me langetame teiste inimeste suhtes otsuseid väga tihti selle põhjal, mida nad on saavutanud või kuhu nad on jõudnud, mis see tulemus praegu nende elus on, aga ennast me vaatleme protsessina. Me näeme enda unistusi, kahtlusi, mõtteid, tulevikukujutlusi ja kõike seda. Me paneme need endasse kokku ja näeme, mõistame ennast üsna hästi – ah-ah, me oleme praegu siin, aga me liigume edasi. Aga teisi inimesi me sageli tahame vaadata teatud tulemusena, vot tema on selline inimene.”

“”Õhuskõndijat” kirjutades ma läksingi osaliselt selle järele, et minu kaks peategelast on tohutult erinevad. Üks neist on peaaegu totaalne introvert ja teine üsna selgelt ekstravert. See tähendab, et ekstravert lahendab oma probleeme, muresid ja küsimusi elades ja tegutsedes väljapoole, aga introvert mõtestab seda maailma, püüab leida lahenduse enda sees ja siis võtab maailmaga kontakti hiljem ja võib-olla tasasemal moel. Minu peamine küsimus oli, et mis kahe nii erineva inimese sisekosmoses toimub.”

Lisaks on “Õhuskõndija” raamat sõprusest, nende omavahelisest seosest, lähedusest, kaugenemisest, uuesti kokkutulemisest ja koos eksisteerimisest selles ajas. Üheks tegelaseks sai ta inspiratsiooni oma vanavanatädi elust. “Ma olin kuulnud jutte, et ta tegi nii, tal juhtus nii, aga ma tahtsin põhjalikumalt aru saada ja sinna aega tagasi minna tema juurde.”