Reedel jõudis kinodesse Indrek Spungini dokumentaalfilm Velikije Lukist. Punkbändi laulja Ivo Uukkivi sõnul tuli bändil 1980. aastate Nõukogude Liidus pidevalt enda eest seista, sest nendesuguseid valgeid vareseid ei sallitud.
Punki Uukkivi sõnul enda seest välja ei saa ja seda möödunud aastatele ning muutunud eluoludele vaatamata. “Punk jääb sinu sisse. Noorust ei saa ju endast välja visata ja kuhugi ära matta. See jääb ikka sisse. Ja mine tea, millal välja lööb. Nagu Merca ütles, et see on nagu herpes. Ei tea millal ja kus kohas see välja loob,” sõnas Uukkivi.
Film ei piirne aga ainult Velikije Lukiga, vaid annab ülevaate ka Eesti lähiajaloost. “Idee oligi need kaks asja kokku panna, saada suurem lugu kui lihtsalt üks punkroki biograafia. Kuna bändi tõusu ja languse aja 80-ndatel lasi Nõukogude Liit oma surmakorinaid, siis nad elasidki selles ajas ja me ei tahtnud mingil juhul seda aega selle bändi loost lahutada,” märkis režissöör Indrek Spungin.
Dokumentaalkaadreid on bändi tegemistest säilinud vähe ning seepärast tuli olulisi momente ka taaslavastada. Taaslavastatud osades Raul Esko, Romet Esko, Toivo Sakk, Pamela Ebber, Robert Rebel, Kevin Daniel Servellon, Emil Rasmus Arikainen, Cristofer Nõmm ja Artur Ulf Uukkivi.
“Tol ajal oli elu nii põnev, et inimesed eelistasid elu elada, mitte seda jäädvustada nagu tänapäeval,” sõnas Spungin, kellele meeldis bändi loosse süvenedes karakterite galerii, kes talle sealt vastu vaatas.
“Kõik on lahedad tegelaskujud, kellel on omailm ja oma nägemus sellest asjast. Tihti nad läksid omavahel ka risti, mis andis mõnusat dramaatilist pinget. Kuidas siis tegelikult oli, kes seda õigesti mäletab või mäletavad kõik oma versiooni. Lisaks ühelt poolt see, kui võigas see maailm oli, ja teisalt kui absurdseid hetki või momente see tekitada lubas. Seal on hulgaliselt stseene, kus noor Ivo kohtub miilitsaleitnandiga ja oksendab ta täis. See nii oligi ja korduvalt,” rääkis Spungin.
Bändile alkohol võõras ei olnud. “Selles keskkonnas ei olnud võimalik muud moodi ellu jääda. Kõrgem juhtkond jõi ka, terve Nõukogude Liit jõi ainult. Meie tahtsime ka teada, kuidas see asi välja näeb, kui jood samamoodi nagu nemad,” muigas Uukkivi ning lisas, et punkriietuses ringi käimine võis tähendada kohest pokri panemist.
“Kongis olen ma istunud lugematu arv kordi. See oli omamoodi ka lõbus. Tulid välja, siis mõtlesid et oh, ma olin kongis,” naeris Uukkivi, kes möönis, et oma mõju oli pungil ka poiste elukäigule.
“Tegelikult oli tulevik juba sel ajal rikutud. Näiteks Villut ei lastud ju kunstikooli. Ta proovis sinna mitmeid kordi, aga kuna ta selline välja nägi, siis teda sinna ei lastud. Kuigi ta nägi välja nagu kunstiteos. Saime aru, et tulevik on juba nagunii rikutud, nii et panime pedaali juurde,” muigas Uukkivi.
Lisaks kongis istumisele tuli punkaritel ka teistelt kodanikelt päris palju hoope vastu võtta. “Me olime nagu valged varesed, keda ei sallita ja kes ühiskonnas ära tapetakse. Me olime teiste silmis ohtlikud, võeti kamp kokku ja tuldi kallale. Pidime kogu aeg enda eest seisma ka,” lisas Velikije Luki solist.