Näitusel on väljas kunstniku maale alates 1980. aastate lõpust, kui ta õppis veel Tartu Kunstikoolis (1984–1988) ja alustas õpinguid Eesti Kunstiakadeemia Tartu osakonnas (1988–1993), kuni kunstniku viimaste eluaastateni välja.

Peeter Allik pani endast andeka noore ühiskonnakriitilise maalijana kõnelema juba perestroika-aastatel (“Madrused”, 1988). Samasse kümnendisse kuuluvad linnavaated ja vaikelud demonstreerivad Alliku professionaalseid oskusi suhestuda maalikunsti akadeemilise stuudiumiga ja Tartu pallaslikule koolkonnale omaste koloristlike väärtustega (“Natüürmort kääridega”, 1989).

Juba algusest peale on tema tööde meeleolu kujundanud groteskne ja karikatuurne väljendusviis (“Elutarkusest pakatav”, 1987) muutub 1990. aastatel valdavaks ja kinnistub Allikule ainuomase ambivalentse kujundisüsteemi ja jäljendamatu käekirjana aastatuhande vahetuseks.

Allik on ise öelnud, et “iroonia on lihtsalt selline rahvuslik-sentimentaalne nüanss minu loomingus. See lisab sellele eksootilist ehteestlaslikku vürtsi, mis äratab kõikjal maailmas suurt huvi ja imestust”.

Enamus teoseid pärineb kunstniku perekonnast, kellega tihedas koostöös on käesolev näitus ka sündinud. Näituse kuraatorid on Harry Liivrand ja Meelis Allik ning väljapanek kestab 1. aprillini.